Kaunis, sametine ja tumeroheline muru on iga majaomaniku unistus, kuid selle saavutamine on sageli keerulisem, kui esmapilgul tundub. Paljud alustavad muru rajamist suure entusiasmiga, ostes poest esimese ettejuhtuva seemnepaki ja laotades selle kiiruga ettevalmistatud pinnasele, lootes parimat. Reaalsus tabab aga valusalt mõne nädala või kuu pärast, kui tärganud muru on hõre, ebaühtlane, umbrohtu täis või kolletub juba esimese kuumaga. Isetehtud muru ebaõnnestumise taga ei ole tavaliselt halb õnn, vaid konkreetsed agrotehnilised vead, mida tehakse teadmatusest või soovist aega kokku hoida. Muru rajamine on pikaajaline investeering ning parandustööd on hiljem kordades kallimad ja ajamahukamad kui algusest peale õigesti tegutsemine. Selles artiklis vaatame süvitsi, millised on need kriitilised eksimused, mis võivad nullida kogu teie raske töö, ja kuidas neid vältida.
Pinnase puudulik ettevalmistus on suurim vaenlane
Kõige levinum ja ühtlasi kõige saatuslikum viga tehakse ammu enne seda, kui seeme mullapinnaga kokku puutub. Paljud kodused aiapidajad alahindavad pinnase ettevalmistuse tähtsust, pidades seda tüütuks lisatööks. Tegelikkuses moodustab pinnase ettevalmistus 80% kogu muru rajamise edust. Kui aluspind on kehv, ei aita ka maailma kõige kallim seemnesegu ega parim väetis.
Üks sagedasemaid eksimusi on ehitusprahi ja kivide pinnasesse jätmine. Uusarenduspiirkondades lükatakse sageli ehitusjäägid õhukese mullakihi alla peitu. Murutaimede juured vajavad aga sügavust ja ühtlast niiskusrežiimi. Kui juur põrkab vastu betoonitükki või tellist, jääb see koht murus kollaseks ja kuivab suvel esimesena. Pinnas tuleb puhastada vähemalt 15-20 sentimeetri sügavuselt.
Teine kriitiline viga on umbrohutõrje vahelejätmine. Arvamus, et “küll uus muru umbrohu välja tõrjub”, on müüt. Mitmeaastased umbrohud, nagu orashein või võilill, on äärmiselt elujõulised. Kui te ei hävita vana taimestikku korralikult kas herbitsiidiga (jälgides ooteaega) või põhjaliku läbikaevamise ja juurte väljanopimisega, on teie uus muru juba tärkamishetkel konkurentsis kaotaja.
Mullaviljakus ja happesus
Lisaks füüsilisele puhastamisele eksitakse tihti mulla keemilise koostise hindamisel. Eestis on mullad sageli liiga happelised, mis soosib sambla teket ja pärsib murukasvu.
- Mulla pH testimine: Enne külvi tasub teha lihtne pH test. Murule sobib nõrgalt happeline muld (pH 5,5–6,5). Kui pH on madalam, tuleb pinnast lubjata.
- Toitainete puudus: Paljas muld vajab stardiväetist. Ilma selleta tärkab muru aeglaselt ja jääb nõrgaks, andes umbrohule võimaluse võimust võtta.
Vale seemnesegu valik ja asukoha eripäradega mittearvestamine
Poeriiuli ees seistes tehakse tihti viga, valides kas kõige odavama seemnepaki või selle, millel on kõige ilusam pilt, süvenemata pakendi sisusse. Muruseemne segusid on väga erinevaid ja vale valik võib rikkuda kogu tulemuse.
Kõigepealt tuleb hinnata valgustingimusi. Kui teie aias on suured puud või hooned, mis tekitavad varju, ei tohi kasutada spordimuru segu, mis koosneb valdavalt valguslembesest aasnurmikast. Varjulisse kohta külvatud tavaline muru hääbub kiiresti ja asendub samblaga. Varjumuru segudes on suurem osakaal punasel aruheinal, mis talub vähest valgust paremini.
Teiseks tuleb arvestada kasutusintensiivsust.
- Dekoratiivmuru: Näeb välja nagu samet, kuid ei talu tallamist. Kui peres on lapsed ja koerad, muutub see muru kiiresti porimülkaks.
- Spordi- ja koduaiamuru: Sisaldab rohkem karjamaa raiheina, mis tärkab kiiresti ja talub tallamist, kuid nõuab tihedamat niitmist.
Odavate seemnesegude suurim miinus on sageli madala kvaliteediga liikide või isegi söödamuru seemnete kasutamine, mis kasvavad puhmikutena ja ei moodusta ühtlast vaipa.
Külvamise ja rullimise vead
Kui pinnas on valmis ja seeme valitud, tehakse järgmine viga külviprotsessis endas. Käsitsi “puusalt” külvamine toob kaasa ebaühtlase tulemuse – ühes kohas on seemneid liiga tihedalt, teises liiga hõredalt. Liiga tihe külv tekitab taimede vahel konkurentsi toitainete ja valguse pärast, mille tulemusena lähevad noored taimed mädanema (tõusmepõletik). Liiga hõre külv jätab ruumi umbrohule. Soovitatav on kasutada külvikut ja külvata risti-rästi meetodil.
Väga levinud on ka seemne vale sügavus mulda viimisel. Muruseeme vajab idanemiseks valgust, kuid peab olema kontaktis mullaga.
- Liiga sügavale rehitsemine: Kui seeme satub sügavamale kui 1 cm, ei jaksa idu end maapinnale suruda ja hukkub.
- Pinnale jätmine: Kui seeme jääb lihtsalt maapinnale ja seda ei rullita kinni, kuivab see tuule käes ära või uhutakse vihmaga minema. Samuti on see kerge saak lindudele.
Pärast külvi ja kerget rehitsemist on pinnase rullimine kohustuslik. See taastab mulla kapillaarsuse – niiskus pääseb alumistest kihtidest seemneni. Ilma rullimata on idanevus ebaühtlane ja protsess võtab kauem aega.
Kriitiline viga: ebaregulaarne või liiga tugev kastmine
Vesi on muru tärkamise ajal elu ja surma küsimus. Siin eksitakse tavaliselt kahes äärmuses.
Esimene äärmus on liigne entusiasm ja survevoolikuga kastmine. Tugev veejuga peseb seemned oma kohalt minema, tekitades loike, kuhu seemned koonduvad. Tulemuseks on laiguline muru – ühes kohas tihe pundar, teises tühi maa. Kastma peab peene vihmana, et muld ei liiguks.
Teine ja veelgi hullem viga on pinnase läbikuivamine idanemisperioodil. Seeme vajab idanemiseks pidevat niiskust. Piisab vaid ühest päikeselisest ja tuulisest päevast, et tärkav idu kuivaks ja hukkuks. Esimesed 2–3 nädalat peab mullapind olema pidevalt tumedalt niiske. See võib tähendada kastmist hommikul ja õhtul, kuumadel päevadel isegi keskpäeval (kuigi tavaliselt keskpäevast kastmist välditakse, on idanemise faasis niiskuse säilitamine prioriteet).
Samas ei tohi tekitada püsivaid loike, sest see lämmatab seemne ja soodustab mädanemist.
Esimese niitmise ja hooldusega kiirustamine
Paljudel on suur kiusatus minna värskele murule niidukiga kallale niipea, kui esimesed rohelised liblekesed on näha. See on viga. Noor murutaim on nõrga juurekavaga. Liiga varajane niitmine võib taimed koos juurtega maast välja rebida, eriti kui niiduki tera ei ole žilett-terav.
Esimene niitmine tuleks teha alles siis, kui muru on kasvanud umbes 8–10 cm kõrguseks. Ja isegi siis kehtib kuldreegel: kunagi ei tohi niita rohkem kui 1/3 taime pikkusest korraga. Kui niidate noore muru kohe 3 cm peale, saab taim šoki, juurekasv peatub ja päike kõrvetab hõreda taimestiku ära.
Samuti on veaks liiga varajane väetamine tugeva lämmastikväetisega pärast tärkamist. Noored juured on õrnad ja liigne väetisekontsentratsioon võib need “ära põletada”.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kas ma võin külvata uue muru otse vana muru peale?
Üldjuhul ei anna see head tulemust. Vana muru ja umbrohi on tugevamad ning lämmatavad uued seemned. Parima tulemuse saamiseks tuleks vana taimestik eemaldada ja pinnas uuesti ette valmistada. Kui soovite vaid muru tihendada, tuleb vana muru hästi madalaks niita, aereerida ja seejärel teha pealekülv.
Millal on parim aeg muru rajamiseks?
Parimad ajad on varakevad (aprill-mai), kui maapind on piisavalt soe, kuid veel niiske, ja varasügis (august-september). Sügisene külv on sageli isegi parem, sest maapind on soe, õhuniiskus suurem ja umbrohu surve väiksem kui kevadel. Kesksuvel külvamine on riskantne suure kuivamisohu tõttu.
Kui kaua võtab aega, et muru tärkaks?
See sõltub seemnesegust ja ilmastikust. Raihein võib tärgata juba 5–7 päevaga, samas kui aasnurmikas võib võtta aega 21–28 päeva. Kannatlikkus on võtmesõna – ärge arvake, et külv ebaõnnestus, kui kahe nädala pärast on muru veel hõre.
Miks mu uus muru on kollakas?
Põhjuseid võib olla mitu: toitainete puudus (unustasite stardiväetise), liigniiskus (juured ei saa hapnikku) või liiga madalale niitmine. Samuti võib põhjuseks olla ebaühtlane külv, kus tihedalt koos olevad taimed konkureerivad toitainete pärast.
Jätkutegevused tiheda muruvaiba saavutamiseks
Muru rajamine ei lõpe hetkel, kui roheline vaip on maas. Tegelikult on esimene aasta kriitilise tähtsusega, et saavutada püsiv ja tugev tulemus. Üks viga, mida tihti tehakse, on noore muru unarusse jätmine pärast esimest paari kuud.
Esimene talv on noorele murule suur katsumus. Sügisel tuleks kindlasti kasutada sügisväetist, mis sisaldab vähem lämmastikku, kuid rohkem kaaliumi ja fosforit – see tugevdab juurekava ja aitab taimedel talve üle elada. Samuti on oluline jälgida, et murule ei jääks talveks puulehti, mis võivad tekitada haudumist ja seenhaiguseid (nt lumiseen).
Järgnevatel aastatel on vajalik regulaarne aereerimine. Isegi kui tegite rajamisel kõik õigesti, tiheneb pinnas aja jooksul tallamise ja niitmise tagajärjel. Õhutamine aitab hapnikul, veel ja väetisel jõuda juurteni. Samuti ärge unustage regulaarset pealekülvi – muru vananeb ja mõned taimed surevad välja. Iga-aastane kerge pealekülv aitab hoida muru noorusliku ja tihedana, takistades sambla ja umbrohu sissetungi. Meeles tuleb pidada, et ilus muru on protsess, mitte ühekordne projekt.
