Kurgi kasvatamine on paljude aiaomanike jaoks suve oodatuim tegevus, sest miski ei ületa omaenese kasvuhoonest või peenralt nopitud värske ja krõmpsuva vilja maitset. Ometi on kurk üks kapriissemaid köögivilju, mis reageerib järskudele keskkonnamuutustele ja hooldusvigadele kiiresti ning armutult. Sageli juhtub, et taimed kasvavad küll suureks ja lopsakaks, kuid saaki on vähe, viljad on kõverad või hoopis kibedad. Ebaõnnestumise põhjuseks ei ole tavaliselt “halb aasta” või kehv seeme, vaid pigem teadmatus taime füsioloogiliste vajaduste osas. Et tagada rikkalik saak ja terved taimed sügiseni välja, tuleb mõista kurgi troopilist päritolu ja vältida kriitilisi eksimusi, mida isegi kogenud aednikud vahel teevad.
Vale istutusaeg ja külm muld on suurimad vaenlased
Üks sagedasemaid põhjuseid, miks kurgitaimed kiratsevad või hukkuvad juba kasvu algfaasis, on liigne kiirustamine. Kurk on soojalembene kultuur, mis pärineb troopilistest piirkondadest, ja ta ei talu vähimatki külma. Paljud aiapidajad teevad vea, istutades taimed kasvuhoonesse või avamaale kohe, kui õhutemperatuur tundub soe, unustades kontrollida mulla temperatuuri.
Kurgi juurestik on äärmiselt tundlik. Kui mulla temperatuur on alla 15 kraadi, siis juured ei suuda toitaineid ega vett omastada. Taim võib küll visuaalselt roheline püsida, kuid ta ei kasva (“istub paigal”) ja muutub vastuvõtlikuks juuremädanikule. Ideaalne mulla temperatuur istutamiseks on vähemalt 18–20 kraadi.
Lisaks on oluline vältida liiga varajast ettekasvatamist toas. Kurgitaimed kasvavad väga kiiresti ja kui nad jäävad pottidesse liiga kauaks, venivad nad välja ning juurestik hakkab ringiratast kasvama. Välja veninud ja nõrga juurestikuga taim ei kohane ümberistutamisel hästi ning kaotab väärtuslikku kasvuaega taastumiseks. Optimaalne istiku vanus ümberistutamiseks on umbes 25–30 päeva, kui taimel on 3–4 pärislehte.
Kastmine – teadus omaette
Vesi on kurgi peamine koostisosa ja selle kättesaadavus määrab otseselt saagi kvaliteedi. Siiski on kastmisel mitmeid nüansse, mille vastu tihti eksitakse. Kõige levinum ja saatuslikum viga on kurgi kastmine külma veega otse kaevust või kraanist.
Külm vesi põhjustab taimele termolöögi. Kujutage ette, et olete kuumas saunas ja teile visatakse ootamatult peale ämbritäis jäävett. Sarnaselt reageerib ka kurgitaim: juured tõmbuvad krampi, vee imendumine lakkab ja taim kogeb tohutut stressi. See stress väljendub sageli munasarjade pudenemises ja haiguste tekkes. Kastmisvesi peaks olema alati leige, ideaalis sama temperatuuriga nagu ümbritsev õhk või muld (umbes 20–25 kraadi). Kõige parem on hoida vett kasvuhoones suurtes anumates, kus see päeva jooksul soojeneb.
Teine kriitiline aspekt on kastmise sagedus. Ebaregulaarne kastmine – näiteks mulla läbikuivamine ja sellele järgnev uputamine – on peamine põhjus, miks kurgid muutuvad kibedaks. Mõru maitset põhjustab aine nimega kukurbitatsiin, mida taim toodab stressiseisundis. Et saak oleks magus ja mahlane, peab muld olema püsivalt ja ühtlaselt niiske, kuid mitte läbimärg.
Toitainete tasakaal ja väetamise vead
Lopsakas lehestik ei tähenda alati head saaki. Algajad aednikud kipuvad taimi liigselt hellitama lämmastikurohke väetisega (näiteks virtsaveega), arvates, et mida suurem taim, seda parem. Tulemuseks on “nuumamine”: taim kasvatab tohutul hulgal suuri tumerohelisi lehti ja võimsa varre, kuid õisi on vähe ja viljad ei taha areneda.
Erinevatel kasvuperioodidel vajab kurk erinevaid toitaineid:
- Kasvu algfaasis: Taim vajab rohkem lämmastikku rohelise massi kasvatamiseks.
- Õitsemise ja viljumise ajal: Lämmastiku osakaalu tuleb vähendada ning suurendada kaaliumi ja fosfori hulka. Kaalium vastutab viljade moodustumise, maitse ja haiguskindluse eest.
Samuti on oluline jälgida mikroelementide olemasolu. Näiteks magneesiumipuudus väljendub lehtede kolletumises (rood jäävad roheliseks) ja booripuudus võib põhjustada õite ja väikeste viljahakatiste kukkumist. Parim lahendus on kasutada spetsiaalseid kurgiväetisi või tasakaalustatud orgaanilisi segusid, mitte panustada ainult ühele elemendile.
Kasvuhoone kliima ja tuuletõmbus
Kuigi kurk vajab õhku, on ta erinevalt tomatist väga tundlik tuuletõmbe suhtes. Tomat armastab “tuult jalgades”, kuid kurgile on see hukatuslik. Tuuletõmbus suurendab aurustumist lehtedest, jahutab taimi liigselt ja soodustab jahukaste levikut.
Kurgimajas peaks õhk olema pigem niiske ja soe (“troopiline efekt”). Samas ei tohi lasta niiskusel tõusta nii kõrgeks, et vesi hakkab lehtedelt tilkuma, sest see loob ideaalse keskkonna hallituse ja mädanike tekkeks. Ventilatsioon on vajalik, kuid seda tuleks teha ettevaatlikult, avades luuke ainult ühest küljest (mitte tekitades läbivoolu) või kasutades katusele paigaldatud tuulutusavasid. Kuumadel suvepäevadel võib õhuniiskuse tõstmiseks ja temperatuuri alandamiseks kasta kasvuhoone põrandat või seinu, vältides vee sattumist otse taimedele.
Taimede kujundamine ja liiga tihe istutus
Soov saada võimalikult palju taimi väikesele pinnale viib sageli liiga tiheda istutuseni. Kui taimed on üksteise otsas, tekib konkurents valguse ja toitainete pärast. Veelgi hullem, tihedas padrikus ei liigu õhk ja seenhaigused levivad kulutulena.
Kurgitaimede kujundamine on vajalik, eriti kasvuhoones kasvatades. Levinud viga on lasta taimel kasvada “nagu jumal juhatab”. Tänapäevased hübriidsordid on väga elujõulised ja kasvatavad tohutult külgvõrseid. Kui neid ei piirata, muutub kasvuhoone džungliks, kus energia kulub varte, mitte viljade tootmisele.
Klassikaline kujundusmeetod on järgmine:
- Eemaldage kõik võrsed ja õied alumise 3–4 lehe kaenlast. See parandab õhuliikuvust juurte lähedal ja takistab haiguste levikut mullast.
- Järgmistes lehekaenaldes kärpige külgvõrseid nii, et alles jääb 1–2 vilja ja lehte.
- Ülemises osas võib lasta külgvõrsetel veidi pikemaks kasvada, kuid peavart tuleks toestada ja lõpuks latv murda, kui see jõuab kasvuhoone laeni.
Tolmeldamine ja sordi valik
Üks segadust tekitav teema on kurgisordid ja nende tolmeldamisvajadus. On olemas kahte tüüpi sorte: putuktolmlejad ja partenokarpsed (isetolmlejad). Suur viga on istutada putuktolmlejaid sorte kinnisesse kasvuhoonesse, kuhu mesilased ja kimalased ligi ei pääse. Tulemuseks on palju õisi, kuid vilju ei teki või need kukuvad küljest.
Partenokarpsed sordid on aretatud spetsiaalselt kasvuhoonete jaoks ja nad ei vaja viljumiseks tolmeldamist. Kui aga kasvatate avamaal vanaaegseid soolasorte, on putukate ligipääs kriitilise tähtsusega. Mõnikord tehakse viga, istutades mõlemat tüüpi sorte kõrvuti. Kui putukad tolmeldavad partenokarpset sorti teise sordi õietolmuga, võivad viljad muutuda kõveraks ja pirnikujuliseks.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Miks kurgi lehed lähevad kollaseks?
Lehtede kolletumisel võib olla mitu põhjust. Kõige levinumad on lämmastiku või magneesiumi puudus, liiga märg ja külm muld (juured ei hinga) või kahjurid, nagu kedriklest. Kui kolletuvad ainult alumised vanad lehed, on see loomulik protsess ja need tuleks eemaldada.
Miks väikesed kurgihakatised kuivavad ja kukuvad küljest?
See näitab tavaliselt, et taim ei jaksa kõiki vilju toita. Põhjuseks võib olla toitainete või vee puudus, liiga palju vilju korraga ühel taimel või vähene valgus. Samuti võib see juhtuda, kui putuktolmleja sort ei saanud korralikult tolmeldatud.
Miks kurgid on seest tühjad?
Tühimikud viljades tekivad sageli suure temperatuuri kõikumise tõttu (kuumad päevad ja külmad ööd) või ebaregulaarse kastmise tagajärjel. Samuti võib põhjuseks olla liigne lämmastikväetis.
Kas haigeid lehti tohib jätta taimele või visata komposti?
Haigustunnustega (nt jahukaste või mädanikulaigud) lehed tuleb koheselt eemaldada ja hävitada või viia aiast kaugele. Neid ei tohi panna tavalisse komposti, kuna haigustekitajad võivad seal talvituda ja järgmisel aastal uuesti rünnata.
Saagi õigeaegne koristamine ja edasine hooldus
Paljud algajad teevad vea, lastes kurkidel kasvada liiga suureks, lootes saada “rohkem süüa”. Tegelikkuses töötab see põhimõte kurgi puhul vastupidiselt. Kurgitaimel on eesmärk toota seemneid. Kui jätate vilja taimele liiga kauaks, suunab taim kogu oma energia seemnete küpsemisse selle ühe vilja sees ja lõpetab uute õite ning viljade moodustamise. Üks hiiglaslik, kolletuv “seemnekurk” võib peatada kogu taime saagikuse nädalateks.
Selleks, et stimuleerida taime pidevalt uusi vilju looma, tuleb saaki koristada regulaarselt, tipphooajal lausa iga päev või ülepäeviti. Korjake viljad pigem veidi nooremana – need on maitsvamad, krõmpsuvamad ja seemned on väikesed. Kasutage viljade eemaldamiseks alati kääre või teravat nuga, mitte ärge rebige neid varre küljest, kuna rebimine vigastab taime varsi ja avab tee haigustele. Pidev korje hoiab taime hormonaalset tasakaalu “noorena” ja pikendab saagiperioodi oluliselt.
