Vaarikad on ühed armastatuimad marjad Eesti koduaedades, pakkudes mitte ainult suurepärast maitseelamust, vaid ka väärtuslikke vitamiine ja mineraale. Nende kasvatamine võib esmapilgul tunduda lihtne, kuid sageli avastavad aiapidajad mõne aasta möödudes, et saak jääb kasinaks, marjad on väikesed või taimed on vallutanud kogu aia. Tegelikult peitub saladus õigetes agrotehnilistes võtetes ja teadlikus sordi valikus. Kui pöörata tähelepanu mulla ettevalmistusele, õigele lõikamisele ja väetamisele, on võimalik saagikust kordades suurendada ning nautida magusaid marju juulist kuni esimeste öökülmadeni. Järgnevalt vaatamegi süvitsi, millised on need konkreetsed sammud, mis muudavad tavalise vaarikapeenra tõeliseks marjapradiisiks.
Õige sordi valik: suvevaarikad vs. taasviljuvad vaarikad
Enne labida maasse löömist on kriitilise tähtsusega mõista, millist tüüpi vaarikaid tegelikult kasvatada soovite. Vaarikad jagunevad laias laastus kaheks suureks rühmaks, mille hooldamine ja lõikamine erinevad teineteisest kardinaalselt.
Suvevaarikad on traditsioonilised sordid, mis kannavad saaki eelmise aasta võrsetel. See tähendab, et esimesel aastal kasvatab taim varre ja alles teisel aastal moodustuvad sellele õied ja marjad. Saak valmib tavaliselt juulis ja augusti alguses. Tuntud sordid Eestis on näiteks ‘Novokitaivska’ ja ‘Tomo’. Nende eeliseks on sageli tugevam ja klassikalisem vaarikamaitse.
Taasviljuvad ehk remontant-vaarikad (sageli kutsutud ka sügisvaarikateks) kannavad saaki sama aasta võrsetel. Need sordid, nagu populaarne ‘Polka’ või ‘Babje Leto’, hakkavad saaki andma augustis ja kannavad vilju kuni külmadeni. Nende suurim eelis on lihtsam hooldus ja fakt, et kuna õitsemine toimub hiljem, ei kahjusta neid tavaliselt vaarikamardikas, mis tähendab ussitamata marju ilma keemilise tõrjeta.
Ideaalne kasvukoht ja mulla ettevalmistus
Vaarikas on n-ö metsaserva taim, mis armastab valgust, kuid vajab ka piisavalt niiskust. Siiski on üks asi, mida vaarikas absoluutselt ei talu – see on seisev vesi ja liigniiske, raske savimuld. “Märjad jalad” põhjustavad juurestiku hukkumist ja soodustavad haiguste levikut.
Mulla omadused
Parim pinnas vaarikatele on nõrgalt happeline (pH 5,5–6,5), huumusrikas ja hea drenaažiga liivsavi- või saviliivmuld. Kui teie aias on muld liiga aluseline, võivad lehed muutuda kollaseks (kloroos), kuna taim ei saa rauda kätte. Liiga happelise mulla puhul tuleks kasutada lupjamist, kuid teha seda ettevaatlikult, et mitte pH-d liialt tõsta.
Ettevalmistustööd
- Umbrohutõrje: See on kõige olulisem etapp. Vaarikas on pinnapealse juurestikuga ja hiljem on mitmeaastaste umbrohtude (eriti orasheina ja naadi) kättesaamine juurte vahelt peaaegu võimatu. Puhastage maa piinliku täpsusega enne istutamist.
- Väetamine: Kaevake maasse ohtralt komposti või kõdunenud sõnnikut. See parandab mulla struktuuri ja niiskusrežiimi. Soovitatav on lisada ka puutuhka, mis on suurepärane kaaliumi ja mikroelementide allikas.
- Päikesevalgus: Valige koht, mis on kaitstud tugevate tuulte eest, kuid kuhu paistab päike suurema osa päevast. Varjus venivad taimed välja ja saak jääb hiliseks ning napiks.
Istutamine: millal ja kuidas?
Vaarikaid võib istutada nii sügisel (septri lõpp, oktoober) kui ka varakevadel. Eestis eelistatakse sageli sügisest istutust, kuna siis on mullas rohkem niiskust ja taimed jõuavad enne talve juurduda, alustades kevadel kasvu varem.
Istutamisel järgige neid samme:
- Kaevake istutuskraav või -augud sügavusega umbes 30-40 cm.
- Jätke taimede vahele reas umbes 40-50 cm ja ridade vahele vähemalt 1,5-2 meetrit. See tundub alguses palju, kuid vaarikad vajavad õhku ja valgust, et vältida seenhaigusi.
- Jälgige istutussügavust: vaarikas tuleb istutada samale sügavusele või 2-3 cm sügavamale, kui ta varem kasvas. Liiga sügavale istutamine pidurdab kasvu, liiga pinnapealne jätab juured kuivale.
- Pärast istutamist kastke rikkalikult ja lõigake vars tagasi umbes 20-30 cm kõrgusele maapinnast. See soodustab tugeva juurestiku arengut, selle asemel et kulutada energiat lehtede hoidmisele.
Kastmine ja multšimine – rikkaliku saagi saladus
Paljud aiapidajad alahindavad vaarikate veevajadust. Kuna vaarika juurestik asub suures osas pealmises 30 cm mullakihis, on nad põua suhtes väga tundlikud. Veepuudus õitsemise ja viljade moodustamise ajal on peamine põhjus, miks marjad jäävad väikeseks, kuivaks ja pudenevaks.
Kõige tõhusam viis niiskuse hoidmiseks ja umbrohu tõrjumiseks on multšimine. Katke vaarikarida orgaanilise multšiga (nt põhk, puiduhake, turbasammal või niidetud muru). Multšikiht peaks olema vähemalt 5-10 cm paksune.
Multši eelised:
- Hoiab mulla ühtlaselt niiskena.
- Takistab umbrohu kasvu, mis konkureeriks vaarikatega toitainete pärast.
- Lagunedes rikastab mulda huumusega.
- Kaitseb juuri talvel külmumise ja suvel ülekuumenemise eest.
Väetamine: tasakaal on võtmesõna
Vaarikas vajab kasvuks palju toitaineid, kuid vale väetamine võib teha rohkem kahju kui kasu. Liigne lämmastik soodustab lopsakat lehekasvu saagi arvelt ja muudab taimed haigustele vastuvõtlikumaks.
Kevadel, pungade puhkemise ajal, andke lämmastikurikast väetist (nt kanasõnniku graanulid või ammooniumnitraat). Õitsemise eel ja ajal vajavad taimed aga rohkem kaaliumi ja fosforit, et moodustada magusaid vilju ja tugevdada varsi talveks. Sügisväetis (lämmastikuvaba) tuleks anda augusti lõpus või septembris, et aidata vartel puituda.
Lõikamine: kõige olulisem hooldustöö
Õige lõikamine on see, mis eristab amatööri professionaalist. Lõikamata vaarikad muutuvad tihedaks padrikuks, kus levivad seenhaigused (nt hahkhallitus ja varrepõletik) ning kuhu päike ei pääse.
Suvevaarikate lõikamine
Suvevaarikate puhul on tsükkel kaheaastane. Kohe pärast saagi koristamist lõigake maapinnani maha kõik varred, mis sel aastal marju kandsid. Need on oma töö teinud ja hakkavad muidu vaid kuivama ning haigusi levitama. Alles jätke selle aasta noored, rohelised võrsed. Harvendage ka noori võrseid: jätke alles 10-12 tugevamat vart ühe jooksva meetri kohta. Kevadel vaadake need üle ja eemaldage talvekahjustustega tipud.
Sügisvaarikate lõikamine
Siin on kaks koolkonda, kuid kõige lihtsam ja kindlam viis koduaednikule on totaalne tagasilõikus. Hilissügisel (pärast suuri külmi) või varakevadel (enne lume sulamist) lõigake kõik varred maapinnani maha. See meetod tagab, et talvituvad kahjurid ja haigustekitajad eemaldatakse aiast koos vartega. Järgmisel suvel kasvavad uued varred, mis hakkavad sügisel kandma. Selline meetod annab hilisema, kuid väga puhta ja kvaliteetse saagi.
Toestamine
Et marjad ei vajuks vastu maad ja päike pääseks ligi, vajavad vaarikad toestust. Kõige levinum on spaleeri ehitamine: postid rea otstes ja nende vahele tõmmatud traadid või nöörid. Esimene traat võiks olla umbes 60 cm kõrgusel ja teine 120 cm kõrgusel. See hoiab read korrapärased ja muudab korjamise mugavaks.
Kahjurite ja haiguste ennetamine
Suurim vaenlame on vaarikamardikas, mille vastsed põhjustavad “ussitanud” vaarikaid. Parim tõrje on ennetus. Kobestage mulda sügisel ja kevadel, et häirida nukkunud mardikaid. Suvevaarikate puhul võib enne õitsemist raputada hommikuti põõsaid presendi kohal – uimased mardikad kukuvad alla ja need saab hävitada. Nagu mainitud, on sügisvaarikad sellest murest priid, kuna mardika elutsükkel ei kattu nende õitsemisega.
Haiguste (nt hallitus) vältimiseks on võtmesõnaks õhustatus. Ärge laske taimedel liiga tihedaks kasvada ja vältige liigset lämmastikväetist.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Miks mu vaarikad on väikesed ja pudenevad kergesti koost?
Sellel on tavaliselt kaks peamist põhjust: veepuudus marjade valmimise ajal või viirushaigused (nt vaarika kääbuspõõsasuse viirus). Kui taimed on piisavalt kastetud, kuid marjad ikka pudenevad, võib tegu olla viirusega. Sellised taimed tuleb välja kaevata ja põletada, uued taimed istutada teise kohta.
Miks vaarika lehed muutuvad kollaseks?
Kui lehed on kollased, kuid rood jäävad roheliseks, on tegemist rauapuudusega (kloroos), mis viitab liiga aluselisele mullale. Happelisuse tõstmiseks võib kasutada turvast või spetsiaalseid hapulembeste taimede väetisi. Kui lehed on ühtlaselt kahvatukollased, võib tegu olla lämmastikupuudusega.
Kas vaarikaid tohib istutada vana vaarikapeenra kohale?
Ei ole soovitatav. Mullas võivad olla säilinud spetsiifilised haigustekitajad ja kahjurid, samuti on pinnas toitainetest (eriti mikroelementidest) kurnatud. Vaarikad võiksid samasse kohta tagasi tulla alles 4–5 aasta möödudes. Vahepeal kasvatage seal näiteks teravilja või kaunvilju mulla tervendamiseks.
Kuidas takistada vaarikate levimist naabrite aeda või murusse?
Vaarikad levivad juurevõsudega väga agressiivselt. Istutamisel on tark kaevata peenra äärtesse maasse nn juuretõke (plastikust või plekist ääris), mis ulatub vähemalt 30-40 cm sügavusele. Teine võimalus on regulaarne niitmine vaarikarea ümber, mis hoiab võsud kontrolli all.
Millal on õige aeg vaarikaid ümber istutada?
Parim aeg on puhkeperioodil – hilissügisel pärast lehtede langemist või varakevadel enne pungade puhkemist. Suvel istutamine on riskantne ja nõuab väga hoolikat kastmist.
Marjade säilitamine ja parimad kasutusviisid
Kui olete järginud kõiki eelnevaid nõuandeid, peaks suve teises pooles või sügisel ootama teid rikkalik saak. Vaarikad on väga õrnad marjad, mis ei säili toatemperatuuril kaua – tavaliselt vaid 1-2 päeva. Seetõttu tuleks need tarbida või töödelda võimalikult kiiresti pärast korjamist.
Külmutamine on parim viis vitamiinide säilitamiseks. Et marjad ei muutuks sügavkülmas üheks suureks klombiks, asetage need esmalt ühe kihina kandikule ja külmutage. Alles kui marjad on kõvad, valage need karpidesse või kottidesse. Nii jäävad marjad sõmeraks ja neid on mugav talvel pudrule või smuutisse lisada.
Lisaks klassikalisele toormoosi valmistamisele tasub proovida vaarikaäädika tegemist või marjade kuivatamist madalal temperatuuril teesezude jaoks. Samuti on vaarikalehed ise väärtuslikud – korjake noori terveid lehti kevadel või suve alguses, kuivatage need ja kasutage talvel tervistava ja higistama ajava teena külmetushaiguste korral.
