Vaarikas on üks armastatumaid marjakultuure Eesti aedades, pakkudes mitte ainult suurepärast maitseelamust, vaid ka väärtuslikke vitamiine ja mineraalaineid. Omaenda vaarikapeenra rajamine võib esmapilgul tunduda lihtsa ettevõtmisena, kuid tegelikkuses sõltub saagi rohkus ja taimede pikaealisus paljuski just istutamiseelsetest ettevalmistustest ning õigetest töövõtetest. Sageli tehakse vigu just asukoha valikul või mulla ettevalmistamisel, mis maksavad kätte alles aastate pärast, kui taimed jäävad kiduraks või saakinappideks. Õigesti rajatud istandus võib aga samal kohal kanda rikkalikku saaki 10–15 aastat, pakkudes suve keskpaigast kuni sügiseni värskeid marju nii toidulauale kui ka talvevarudeks.
Sobiva vaarikasordi valimine: suve- või sügisvaarikad?
Enne labida maasse löömist on kriitilise tähtsusega otsustada, millist tüüpi vaarikaid soovite kasvatada. Valik määrab mitte ainult saagi valmimise aja, vaid ka hilisema hooldamise ja lõikamise eripärad.
Suvevaarikad on traditsioonilised sordid, mis kannavad saaki teise aasta vartel. Nende marjad valmivad tavaliselt juulis ja augusti alguses. Need sordid on sageli talvekindlamad ja annavad suurema ühekordse saagi, kuid nõuavad keerukamat lõikust, kuna pärast saagikoristust tuleb vanad varred eemaldada, jättes alles noored asendusvõrsed.
Taasviljuvad ehk sügisvaarikad (nt populaarne sort ‘Polka’) annavad saaki samal aastal kasvanud võrsetel. Marjad hakkavad valmima augustis ja saaki saab korjata kuni esimeste öökülmadeni. Nende suurim eelis on lihtne hooldus: hilissügisel või varakevadel lõigatakse kõik varred maapinnani maha. See vähendab oluliselt ka haiguste ja kahjurite, eriti vaarikamardika, levikut, kuna kahjurite elutsükkel ei klapi taime õitsemisajaga.
Ideaalne kasvukoht ja pinnase ettevalmistus
Vaarikas on valguslembene taim. Varjulises kohas venivad varred pikaks, puituvad halvasti ja on talveõrnemad, marjad jäävad aga väikeseks ja hapuks. Seega valige aias koht, mis on päikesele avatud, kuid samas kaitstud külmade põhjatuulte eest. Tuulevaiksem koht soodustab mesilaste tööd õitsemise ajal, mis on viljastumiseks hädavajalik.
Mulla suhtes on vaarikas nõudlikum kui paljud teised marjapõõsad. Parim pinnas on:
- Huumusrikas ja viljakas: Vaarikas vajab kasvuks palju toitaineid.
- Nõrgalt happeline: Mulla pH peaks jääma vahemikku 5,5–6,5. Liiga leeliseline muld võib põhjustada kloroosi (lehtede kolletumist).
- Hea drenaažiga: Vaarikas ei talu “märgi jalgu”. Liigniiskuses juured lämbuvad ja mädanevad kiiresti. Kui teie aias on kõrge põhjavesi, tuleks vaarikad istutada kõrgpeenrasse.
Ettevalmistustööd tuleks ideaalis teha juba kuu aega enne istutamist või isegi eelneval sügisel. Kõige olulisem etapp on püsiumbrohtude hävitamine. Orashein ja naat on vaarikapeenra suurimad vaenlased, sest nende juured põimuvad vaarika juurestikuga ja hiljem on neid peenrast kätte saada peaaegu võimatu ilma kultuurtaime kahjustamata.
Millal on õige aeg istutada?
Vaarikaid võib istutada nii kevadel kui ka sügisel, kuid mõlemal ajal on oma nüansid.
Sügisene istutus (septembri lõpp – oktoobri algus) on Eestis sageli eelistatum. Muld on siis veel soe ja piisavalt niiske, mis soodustab juurdumist enne talve tulekut. Sügisel istutatud taimed alustavad kevadel kasvu varem ja jõulisemalt.
Kevadine istutus sobib hästi siis, kui sügisel jäi töö tegemata või kui kardate, et noored taimed ei ela karmi talve üle. Kevadel tuleb istutada võimalikult vara, enne pungade puhkemist. Hiljaks jäänud istutuse korral jäävad taimed kiratsema, kuna juurdumine toimub samaaegselt lehtede kasvatamisega, mis kurnab taime.
Konteinertaimi (potiistikuid) võib istutada läbi kogu hooaja, kuid vältida tuleks kõige kuumemaid suvepäevi.
Samm-sammuline istutamisjuhend
Kui koht on valmis ja taimed olemas, järgige neid samme, et tagada taimedele parim start:
- Istikute ettevalmistus: Enne istutamist leotage paljasjuursete istikute juuri paar tundi vees. See taastab taime veevarud. Kontrollige juuri ja eemaldage katkised või kuivanud osad.
- Kaevamine: Võite istutada üksikutesse aukudesse või kaevata pika kraavi (vagu). Kraavi laius peaks olema umbes 40–50 cm ja sügavus 30–40 cm.
- Väetamine: Segage väljakaevatud muld komposti või kõdunenud sõnnikuga. Lisage sügisväetist (fosfor-kaalium) või puutuhka. Vältige värsket sõnnikut, kuna see võib noori juuri põletada.
- Istutamine: Asetage taimed kraavi. Taimede vahekaugus reas peaks olema 40–50 cm, ridade vahe aga vähemalt 1,5–2 meetrit, et tagada valgus ja õhu liikumine.
- Õige sügavus: See on kriitiline moment. Vaarikas tuleb istutada samale sügavusele või 2–3 cm sügavamale, kui ta kasvas puukoolis. Juurekael (koht, kus vars läheb üle juureks) ei tohi jääda liiga sügavale ega ka maapinnast liiga kõrgele. Liiga sügaval võivad pungad hukkuda, liiga kõrgel kuivavad juured.
- Tihendamine ja kastmine: Täitke auk mullaga ja tallake see jalgadega kinni, et juurte ümber ei jääks õhutaskuid. Kastke rikkalikult (umbes 5–10 liitrit vett taime kohta).
- Tagasilõikus: Pärast istutamist lõigake istiku vars tagasi, jättes maapinnale alles vaid 15–20 cm pikkune tüügas. See tundub drastiline, kuid on vajalik, et suunata taime energia juurdumisse, mitte vanal varrel marjade kasvatamisse.
Multšimine ja toestamine
Kohe pärast istutamist ja kastmist on soovitav maapind multšida. Multšimine hoiab niiskust, takistab umbrohu kasvu ja hoiab mulla temperatuuri stabiilsena. Sobivad materjalid on turvas, kompostmuld, põhk või puukoorepuru. Värske saepuru kasutamisel tuleb olla ettevaatlik, kuna lagunedes tarbib see mullast lämmastikku – sel juhul tuleb anda lisalämmastikku.
Enamik vaarikasorte vajab ka toestamist. Ilma toeta vajuvad raske saagi all olevad varred vastu maad, kus marjad määrduvad ja võivad minna hallitama. Kõige lihtsam on rajada spaleer: lüüa rea otstesse postid ja tõmmata nende vahele traadid või nöörid kahel kõrgusel (nt 60 cm ja 120 cm). Taimed kasvavad traatide vahel või seotakse nende külge.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Miks minu vaarikataimed levivad üle kogu aia?
Vaarikad levivad maa-aluste risoomidega ja võivad muutuda invasiivseks. Selle vältimiseks võib peenra ümber kaevata piirde (nt plastikust juuretõkke või plekiriba) vähemalt 30–40 cm sügavusele. Samuti aitab regulaarne reavahede niitmine, mis hoiab uued võrsed kontrolli all.
Kas vaarikaid tohib istutada maasikate lähedusse?
Ei ole soovitatav. Maasikad ja vaarikad jagavad mitmeid ühiseid haigusi ja kahjureid (näiteks vaarikamardikas ja hahkhallitus). Samuti ei tohiks vaarikaid istutada sinna, kus varem kasvasid kartulid või tomatid, kuna mullas võib leiduda vertitsilloosi tekitajaid.
Mida teha, kui vaarika lehed muutuvad kollaseks?
Kui lehed on kollased, kuid rood jäävad roheliseks, on tegemist tõenäoliselt rauapuuduse ehk kloroosiga. See juhtub sageli liiga leeliselises (kõrge lubjasisaldusega) mullas, kus taim ei saa rauda kätte. Lahenduseks on mulla hapestamine (näiteks happelise turba lisamine) või spetsiaalsete rauapreparaatidega väetamine.
Kui tihti tuleks vaarikaid kasta?
Vaarikad vajavad kõige rohkem vett õitsemise ja marjade moodustamise ajal. Kui sel perioodil on põud, jäävad marjad väikeseks ja kuivaks. Kastke harvem, kuid põhjalikult, et vesi jõuaks sügavamale juurteni, mitte ei niisutaks vaid pindmist kihti.
Saagikoristus ja marjade säilitamine
Rikkaliku saagi nautimine on aedniku suurim rõõm. Vaarikad ei järelvalmi, seega tuleb neid korjata siis, kui nad on täiesti küpsed – värvunud sordiomaselt sügavpunaseks või kollaseks ja eralduvad kergesti südamiku küljest. Toored marjad on hapud ja kõvad, üleküpsenud aga pudenevad ja lähevad kiiresti käärima.
Korjake marju kuiva ilmaga, soovitavalt hommikul pärast kaste kuivamist, kui marjad on jahedad. Märjad marjad hallitavad väga kiiresti. Vaarikad on õrnad, seega ärge kuhjake neid suurtesse anumatesse; kasutage madalaid karpe, et alumised marjad ei litsutaks puruks. Värsked vaarikad säilivad külmkapis vaid paar päeva.
Pikemaajaliseks säilitamiseks on parim viis sügavkülmutamine. Asetage marjad ühe kihina kandikule ja pange sügavkülma. Kui marjad on külmunud, valage need karpidesse või kottidesse. Nii jäävad marjad irderaks ega kleepu üksteise külge klombiks. Loomulikult on vaarikad asendamatud ka moosides, mahlades ja siirupites, tuues suvise päikese ja soojuse tagasi ka kõige pimedamal talveõhtul.
