Iga aiahooliku aasta üks oodatumaid hetki on see, kui talvine pimedus hakkab taanduma ning näpud hakkavad sügelema mullatööde järele. Tomati kasvatamine oma aiamaal või kasvuhoones ei ole pelgalt toidu tootmine, vaid emotsionaalne teekond, mis algab pisikesest seemnest ja tipneb mahlaste, päikesest pakatavate viljadega. Kuigi tomatit peetakse üsna vastupidavaks kultuuriks, on just algusfaas – külvamine ja taimede ettekasvatamine – see, mis määrab ära kogu suvise saagi edukuse. Paljud algajad ja isegi kogenud aednikud teevad külvifaasis vigu, mis hiljem maksavad kätte väheste viljade või haigustele vastuvõtlike taimedena. Selles artiklis sukeldume süvitsi tomati külvamise peensustesse ja jagame praktilisi nõuandeid, mis aitavad teil sel hooajal kasvatada oma elu tugevaimad tomatitaimed.
Õige ajastus on pool võitu
Üks kõige kriitilisemaid küsimusi, millega aednikud silmitsi seisavad, on: millal on õige aeg tomatiseemned mulda panna? Eestis on levinud viga liiga varajane külvamine. Kui külvata seemned veebruari alguses, kuid puudub korralik lisavalgustus, venivad taimed valguspuuduses välja, muutuvad nõrgaks ja on hiljem vastuvõtlikumad haigustele. Välja veninud taim ei suuda hiljem kanda rasket saaki ning tema juurekava jääb tihti puudulikuks.
Ideaalne külviaeg sõltub sellest, kus te plaanite tomateid kasvatada:
- Köetav kasvuhoone: Külvake veebruari lõpus või märtsi alguses.
- Kütmata kile- või klaaskasvuhoone: Parim aeg on märtsi keskpaik kuni märtsi lõpp.
- Avamaa: Külvake märtsi lõpus või isegi aprilli alguses.
Rusikareegel on, et tomatitaim vajab külvist kuni istutuskõlblikuks saamiseni umbes 55–65 päeva. Seega, kui teate, et saate oma kasvuhoonesse taimed istutada mai keskel, on märtsi keskpaik külvamiseks ideaalne.
Seemnete ja mulla ettevalmistus
Enne viie peamise nipi juurde asumist tuleb rääkida vundamendist – mullast ja sordi valikust. Ärge kasutage külvamiseks rammusat aiamulda ega komposti, mis võib sisaldada haigustekitajaid või kahjureid. Noore taime juur on õrn ja liiga toitainerikas muld võib seda “põletada”.
Parim valik on spetsiaalne külvimuld, mis on:
- Struktuurilt kerge ja õhuline, et juured saaksid hingata.
- Niiskust hoidev, kuid mitte vettiv.
- Väetisevaene ja haiguste suhtes steriliseeritud.
Sordi valikul jälgige pakendilt, kas tegemist on determinantse (madal, põõsasjas) või indeterminantse (kõrgekasvuline) sordiga. See määrab hiljem, kui palju ruumi taimed vajavad ja kas neid tuleb toestada ja kärpida. Eesti kliimasse sobivad hästi varajased sordid, mis jõuavad lühikese suve jooksul viljuda.
Nipp 1: Sügavus ja niiskusrežiim idanemisel
Esimene “kuldaväärt” nipp puudutab seemne külvisügavust ja idanemiskeskkonda. Algajad kipuvad seemneid matma liiga sügavale, kus neil napib jõudu pinnale tungimiseks, või jätavad liiga pinnale, kus need võivad läbi kuivada.
Optimaalne külvisügavus on umbes 0,5–1 cm. Pärast külvi tuleb muld korralikult niisutada, kuid mitte läbi leotada. Parim viis selleks on kasutada pihustit, et veejuga seemneid paigast ei uhuks. Külvinõu tuleks katta kile või klaasiga, et tekitada “minikasvuhoone” efekt. See hoiab õhuniiskuse kõrgel, mis on idanemiseks hädavajalik.
Oluline on aga meeles pidada, et niipea kui märkate esimesi rohelisi tärkamise märke (“silmuseid”), tuleb kate eemaldada, et vältida hallituse teket ja tagada õhuringlus.
Nipp 2: Temperatuuride mäng – soe start, jahe kasv
Paljud ei tea, et tomat vajab idanemiseks ja kasvamiseks täiesti erinevaid temperatuure. See on üks suurimaid saladusi tugevate taimede saamisel.
- Idanemise ajal: Tomatiseeme armastab soojust. Idanemiseks on ideaalne temperatuur 23–25°C. Selles faasis pole valgus veel oluline, seega võite külvikasti panna isegi põrandaküttega vannituppa või radiaatori lähedusse (mitte otse peale).
- Kohe pärast tärkamist: See on kriitiline hetk. Niipea kui taimed on tärganud, tuleb nad viia valgesse ja tunduvalt jahedamasse kohta (umbes 16–18°C) umbes nädalaks. See “šokk” peatab taime pikkuskasvu ja suunab energia juurestiku arendamisse.
- Edasine kasv: Hiljem võib temperatuuri taas veidi tõsta (päeval 20–22°C, öösel veidi jahedam), kuid ööpäevane temperatuuride kõikumine on taimele kasulik ja karastav.
Nipp 3: Valgus on taime toit
Eesti varakevad on sageli hämar ja aknalaual kasvatades jääb loomulikust valgusest väheks. Kui taimed venivad pikaks, peenikeseks ja kahvatuks, on see selge märk valgusnäljast. Tugeva tomati saladus on maksimaalne valgus.
Kui teil ei ole lõunapoolset suurt akent, on soovitatav investeerida taimelampi. Taimed vajavad kasvamiseks 12–16 tundi valgust ööpäevas. Tänapäevased LED-taimelambid on energiasäästlikud ja efektiivsed. Asetage lamp taimedest umbes 10–20 cm kõrgusele ja tõstke seda vastavalt taimede kasvule. See tagab, et taimed jäävad jässakaks ja tumeroheliseks.
Nipp 4: Pikeerimine ehk taimede ümberistutamine sügavamale
Kui tomatitaimedel on arenenud esimesed pärislehed (mitte idulehed, vaid need sakilised lehed, mis ilmuvad hiljem), on aeg pikeerimiseks. See on protsess, kus taimed istutatakse ümber suurematesse pottidesse.
Siin peitubki neljas nipp: istutage tomatitaim alati sügavamale kui ta enne kasvas. Tomatil on imeline võime kasvatada vartest lisajuuri. Mida suurem on juurekava, seda rohkem toitaineid taim omastab ja seda võimsam on saak.
Pikeerimisel võite taime matta mulda peaaegu kuni idulehtedeni. See aitab parandada ka varem veidi välja veninud taimede olukorda, muutes nad stabiilsemaks ja tugevamaks. Kasutage nüüd juba toitainerikkamat istutusmulda, et toetada kiiret kasvu.
Nipp 5: Karastamine enne õueviimist
Viimane samm, mida ei tohi vahele jätta, on taimede karastamine. Kujutage ette, et olete terve elu elanud soojas toas ja äkitselt visatakse teid külma tuule ja kõrvetava päikese kätte. Sama juhtub tomatitaimega, kui ta viia toast otse kasvuhoonesse.
Umbes 7–10 päeva enne planeeritud istutamist alustage karastamisega:
- Viige taimed soojematel päevadel mõneks tunniks õue varjulisse kohta või avage kasvuhoone aknad.
- Vältige alguses otsest päikest, mis võib lehti kõrvetada (lehed muutuvad valgeks ja paberjaks).
- Pikendage järk-järgult õuesoleku aega.
- Viimastel päevadel võivad taimed jääda õue ka ööseks, kui öökülma ohtu ei ole.
Karastatud taimel on tugevam vars, tumedamad lehed ja ta kohaneb istutamisel kiiremini, ilma et tekiks kasvuseisakut.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Miks mu tomatitaimed on lillaka varjundiga?
Lillakas toon lehtede allküljel või varrel viitab sageli fosforipuudusele. See ei tähenda alati, et mullas pole fosforit, vaid tihti on põhjuseks liiga madal temperatuur. Kui muld on külm (alla 15 kraadi), ei suuda tomat fosforit omastada. Tõstke temperatuuri ja probleem peaks lahenema.
Kui tihti peaks noori taimi kastma?
Ülekastmine on ohtlikum kui kerge kuivus. Kastke siis, kui mulla pealmine kiht on kuivanud. Taimed ei tohi “ujuda”, see tekitab juuremädanikku ja soodustab haigust nimega tõusmepõletik (mustjalg). Kasutage toasooja vett.
Kas ma pean taimi väetama juba aknalaual?
Kui kasutasite külvamiseks spetsiaalset külvimulda (mis on väetisevaene) ja pikeerisite taimed rammusasse istutusmulda, siis tavaliselt pole lisaväetamine vajalik enne lõplikku istutamist. Kui aga taimed on samas potis kauem kui 4-5 nädalat ja lehed muutuvad heledaks, võib kasutada lahjat vedelväetise lahust (pool soovitatavast normist).
Mida teha, kui taimed on ikkagi väga välja veninud?
Ärge visake neid ära! Pikeerimisel ja hiljem alalisele kohale istutamisel saab veninud taime panna mulda viltu või spiraalis, kattes suure osa varrest mullaga. Vars juurdub ja taim saab tugevaks, kuigi saagikus võib veidi hilineda.
Lõplik ettevalmistus kasvuhoones
Kui aknalaual on taimed sirgunud tugevaks ja karastamine on läbitud, ootab ees viimane etapp – istutamine alalisele kasvukohale. Siin on oluline meeles pidada, et mulla temperatuur sügavuses, kuhu ulatuvad juured, peab olema vähemalt 10–12 kraadi. Külma mulda istutamine võib taime kasvu nädalateks seisata.
Enne istutamist kaevake istutusauk valmis ja lisage sinna pikaajalist väetist. Paljud maheaednikud soovitavad istutusauku panna räimeid (fosforiallikas), banaanikoori (kaalium) või munakoori puru (kaltsium). Samuti on kasulik lisada peotäis komposti või kõdusõnnikut. Taimede vahekaugus peaks olema vähemalt 40–50 cm, et tagada piisav õhuringlus, mis on parim ennetus seenhaiguste vastu. Õige ettevalmistus ja hoolikas stardikapital tagavad, et suve keskel saate nautida just neid kõige magusamaid, oma käega kasvatatud tomateid.
