Pojengid on vaieldamatult ühed armastatuimad püsikud Eesti aedades, pakkudes silmailu oma lopsakate õite ja meeldiva aroomiga sageli aastakümneid järjest. Erinevalt paljudest teistest püsikutest, mis vajavad iga paari aasta tagant jagamist ja ümberistutamist, on pojeng oma loomult äärmiselt paikne ning võib ühel kasvukohal edukalt õitseda isegi 50 aastat või kauem. Siiski tuleb ette olukordi, kus selle väärika taime asukoha muutmine on vältimatu – olgu põhjuseks aia ümberkujundamine, vana taime hääbumine, liigne varjulisus või soov paljundada haruldast sorti. Kuna pojeng on juurestiku osas vägagi tundlik, nõuab tema ümberistutamine põhjalikke teadmisi ja õiget ajastust, et taim uues kohas kiiresti kohaneks ja taas rikkalikult õitsema hakkaks.
Miks ja millal on vaja pojenge ümber istutada?
Kuigi pojeng on tuntud oma pikaealisuse poolest, annab taim mõnikord ise märku, et vajab elukoha vahetust või noorenduskuuri. Kõige levinum põhjus ümberistutamiseks on õitsemise vähenemine. Kui vana ja suur puhmas kasvatab küll palju lehti, kuid õisi jääb iga aastaga vähemaks või muutuvad need märgatavalt väiksemaks, on see selge märk, et pinnas on kurnatud või juurestik liiga tihedaks kasvanud. Samuti võib juhtuda, et kunagi päikeseline kasvukoht on suurte puude kasvamise tõttu jäänud varju, mis on pojengidele vastunäidustatud.
Teine levinud põhjus on vajadus taime paljundada. Vana emataime jagamine on parim viis saada identsete omadustega noori taimi, mis hakkavad mõne aasta pärast sama uhkelt õitsema. Samuti on ümberistutamine vajalik, kui algne istutussügavus oli vale või kui pinnas on muutunud liiga happeliseks või niiskeks.
Millal on parim aeg pojengi ümberistutamiseks?
Õige ajastus on pojengide puhul edu võti. Eestis ja sarnase kliimaga põhjamaades on ainuõige aeg pojengide ümberistutamiseks ja jagamiseks augusti lõpp ja septembri esimene pool. Selles ajavahemikus on taimed lõpetanud oma maapealse kasvu, kuid mullatemperatuur on veel piisavalt soe, et võimaldada narmasjuurte arengut enne talve tulekut.
Miks just see aeg?
- Pungade areng: Augusti lõpuks on pojengi juurtele moodustunud uued uuenemispungad ehk “silmad”, millest järgmisel kevadel kasvavad uued varred. Need pungad on piisavalt tugevad, et taluda manipuleerimist.
- Juurdumine: Taim vajab uues kohas juurdumiseks aega vähemalt 4–6 nädalat enne maapinna külmumist. Kui istutada liiga hilja (nt oktoobri lõpus), ei jõua taim kinnituda ja võib talvel hukkuda.
- Kevadine istutus on riskantne: Kevadel alustab pojeng kasvu väga vara ja kiiresti. Sel ajal juurestiku häirimine katkestab narmasjuurte arengu, kurnab taime tohutult ja võib tähendada, et pojeng ei õitse järgnevad 2–3 aastat. Kevadine istutus on lubatud vaid äärmisel vajadusel ja potitaimede puhul, mida ei pea jagama.
Ettevalmistused ja uue asukoha valik
Enne labida maasse löömist tuleb hoolikalt valida uus asukoht. Pojeng on kapriisne – kui talle koht ei meeldi, streigib ta õitsemisest keeldumisega aastaid. Uus kasvukoht peaks vastama järgmistele kriteeriumitele:
- Valgus: Pojeng vajab päikest vähemalt 6 tundi päevas. Täisvari ei sobi, kuid kerge poolvari keskpäevase kuuma päikese eest võib pikendada õitsemisaega.
- Tuul: Koht peaks olema kaitstud tugevate tuulte eest, kuid piisava õhuliikumisega, et vältida seenhaiguste (nagu hahkhallitus) levikut.
- Muld: Eelistatud on sügavapõhjaline, huumusrikas ja neutraalse või nõrgalt happelise reaktsiooniga (pH 6,0–7,0) liivsavi- või saviliivmuld.
- Drenaaž: See on kriitiline faktor. Pojeng ei talu seisvat vett ega liigniiskust, mis põhjustab juuremädanikku.
Pinnase ettevalmistamine
Kuna pojeng jääb samale kohale aastateks, tuleb istutusauk ette valmistada erilise hoolega. Kaevake auk vähemalt 2–3 nädalat enne istutamist, et muld jõuaks vajuda. Augu mõõtmed peaksid olema suured: umbes 50–60 cm läbimõõduga ja sama sügav.
Segage väljakaevatud muld komposti või hästi lagunenud sõnnikuga. Raskema savimulla puhul lisage liiva ja turvast drenaaži parandamiseks. Väetamiseks on soovitatav segada mulla hulka puutuhka ja kondijahu või spetsiaalset sügisest püsikute väetist, mis sisaldab fosforit ja kaaliumi, kuid vähe lämmastikku. Vältige värske sõnniku panemist otse juurte vastu, see põletab taime.
Samm-sammuline juhend: kaevamine ja jagamine
Vana pojengipõõsa ümberistutamine on füüsiliselt raske töö, kuna juurestik võib ulatuda sügavale ja olla väga lai. Järgige neid samme vigade vältimiseks:
- Varte lõikamine: Lõigake pojengi varred maha, jättes alles umbes 10–15 cm tüükad. See teeb taime käsitsemise lihtsamaks ja vähendab niiskuskadu.
- Laia kaarega kaevamine: Alustage kaevamist taimest piisavalt kaugelt (vähemalt 30–40 cm tsentrist), et mitte vigastada paksenenud säilitusjuuri. Kangutage juurepall ettevaatlikult igast küljest lahti. Ärge tõmmake taime vartest – need murduvad kergesti koos pungadega.
- Puhastamine ja pesemine: Tõstke juurepall välja ja raputage suurem muld maha. Parim viis juurestiku seisukorra hindamiseks on pesta see veevoolikuga puhtaks. Nii näete täpselt, kus asuvad pungad ja kuidas juured paiknevad.
- Juurte kontroll ja kärpimine: Eemaldage kõik mädanenud, vigastatud või liiga peenikesed ja pikad juured. Terved juured on seest valged ja lihavad.
- Jagamine: Vana taime ei ole soovitav tervikuna uuesti istutada, see ei pruugi uues kohas hästi edeneda. Jagage juurikas terava noa või labida abil osadeks. Ideaalne istik on selline, millel on 3–5 tugevat silma (punga) ja paar jämedamat säilitusjuurt. Liiga suured osad juurduvad aeglasemalt, liiga väikesed (1–2 silma) vajavad õitsemiseni jõudmiseks mitu aastat kosumist.
- Desinfitseerimine: Lõikekohad on soovitatav katta puusöepulbriga või spetsiaalse haavapeitsiga, et vältida mädanike sissetungi.
Istutamise kõige kriitilisem reegel: sügavus
Kõige sagedasem viga pojengide istutamisel, mis nullib kogu eelneva töö, on vale istutussügavus. Reegel on lihtne, kuid range:
Pojengi uuenemispungad (silmad) peavad jääma mulla alla vaid 3–5 cm sügavusele.
- Kui istutate liiga sügavale: Taim kasvatab lopsaka lehestiku, kuid ei õitse kunagi või õitseb väga vähe.
- Kui istutate liiga madalale: Pungad võivad talvel külmuda või kevadel kuivada, mis nõrgestab taime.
Täitke istutusauk ettevalmistatud mullaga nii, et juurikas toetuks kindlale pinnale õigel kõrgusel. Asetage juured laiali, et need ei oleks puntras. Täitke auk mullaga, tihendage seda kätega ettevaatlikult (ärge tallake jalgadega juurte peal!) ja kastke rikkalikult, et muld tiheneks juurte ümber ja õhuvahed kaoksid.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Miks mu ümberistutatud pojeng ei õitse?
Kõige tõenäolisem põhjus on liiga sügav istutus. Teine levinud põhjus on liiga väike istik (kui jagasite taime liiga väikesteks osadeks) või liigne lämmastikväetis, mis soodustab lehtede kasvu õite arvelt. Samuti vajab pojeng pärast ümberistutamist aega taastumiseks – esimesel aastal on normaalne, kui õisi on vähe või üldse mitte.
Kas ma võin pojengi istutada, kui tal on juba lehed küljes (kevadel)?
See ei ole soovitatav. Kevadel istutades vigastate õrnu narmasjuuri, mis on taime toitumiseks hädavajalikud. Kui ostate kevadel potistiku, istutage see koos mullapalliga väga ettevaatlikult, et juurestik ei laguneks. Paljasjuurseid taimi istutage ainult sügisel.
Kas sipelgad pojengiõitel on ohtlikud?
Ei, sipelgad on pojengidele ohutud. Nad toituvad õienuppude eritatavast magusast nestest. Nad ei söö taime ega takista õitsemist. Kui sipelgad teid häirivad lõikelillede puhul, raputage õisi kergelt või loputage neid enne tuppa toomist.
Kui tihti tuleb pojenge kasta pärast istutamist?
Sügisese istutuse järel tuleb kasta vastavalt ilmastikule. Muld peab olema niiske, kuid mitte läbimärg. Kui sügis on vihmane, pole lisakastmist vaja. Kui on kuiv, kastke kord nädalas põhjalikult, kuni maapind külmub.
Pojengide sordirühmad ja eripärad hoolduses
Pojengide maailm on lai ja kuigi üldised istutusreeglid kehtivad enamikele, on erinevatel rühmadel omad nüansid, mida tasub arvestada pikaajalise edu tagamiseks. Kõige levinumad on rohtsed pojengid, kuid üha enam koguvad populaarsust ka Itoh-hübriidid ja puispojengid.
Rohtsed pojengid (näiteks Paeonia lactiflora sordid) on need, millest me eelnevalt rääkisime – nende maapealne osa sureb talveks täielikult. Nende eluiga on väga pikk ja nad on kõige leplikumad. Itoh-hübriidid (ristandid rohtse ja puispojengi vahel) on samuti pikaealised, kuid nende varred on puitunumad ja pungad asuvad sageli veidi maapinnast kõrgemal või päris maapinnal. Neid istutatakse sarnaselt rohtsetele pojengidele, kuid pungad võib jätta veidi sügavamale (kuni 5-6 cm), et kaitsta alumisi pungi külma eest.
Puispojengid on aga hoopis teisest puust – sõna otseses mõttes. Nemad kasvatavad puitunud varred, mis talveks ei hävi. Puispojengide istutamisel on reeglid vastupidised: poogitud taimede puhul peab pookekoht jääma lausa 10–15 cm sügavusele mulla alla. See soodustab kultuursordi enda juurte tekkimist ja vähendab aluse (tavaliselt rohtse pojengi juurikas) võsude teket. Olenemata sordist, on pojeng investeering tulevikku. Õigesti istutatud ja hooldatud taim on pärandus, mis võib rõõmustada veel teie lapselapsigi, muutudes aastatega vaid võimsamaks ja kaunimaks.
