Pojeng on vaieldamatu aia kroonijuveel, mille lopsakad õied ja meelierutav aroom toovad suve algusesse nostalgilist romantikat ning elegantsi. Paljud meist mäletavad vanaema aiast hiiglaslikke pojengipõõsaid, mis õitsesid aastakümneid samal kohal, nõudes justkui minimaalset hoolt. See pikaealisus ongi pojengi üks suurimaid trumpe – õigesti istutatuna võib see püsik elada ja õitseda 50 või isegi 100 aastat. Kuid selleks, et taim saaks pakkuda silmailu mitmele põlvkonnale, on kriitilise tähtsusega just algus ehk istutamine. Kuigi pojeng on oma olemuselt vastupidav ja visa taim, on ta algusjärgus üllatavalt kapriisne: valed võtted istutamisel võivad tähendada, et taim küll kasvatab lehti, kuid ei näita oma kauneid õisi aastaid või hääbub sootuks. Eduka kasvatamise saladus peitub detailides, alates õigest asukohavalikust kuni millimeetri täpsusega rihitud istutussügavuseni.
Ideaalne asukoht: päike ja tuulevarjund
Enne labida maasse löömist tuleb teha põhjalik eeltöö asukoha valikul. Pojeng on pikaealine taim ja talle ei meeldi sagedane ümberistutamine, seega tuleks talle kohe valida püsiv kodu. Kõige olulisem faktor on valgus. Rikkalikuks õitsemiseks vajab pojeng täispäikest vähemalt 6–8 tundi päevas. Kuigi taim võib ellu jääda ka poolvarjus, jääb õitsemine seal kasinaks, varred venivad välja ja põõsas muutub vastuvõtlikumaks seenhaigustele.
Teine kriitiline aspekt on tuul ja õhuliikumine. Pojengid vajavad head õhuringlust, et lehed saaksid pärast vihma kiiresti kuivada – see on parim ennetus hallituse ja hahkhallituse vastu. Samas ei tohiks asukoht olla lagedal tuuletõmbe käes, mis räsiks raskeid õisikuid. Vältida tuleks istutamist liiga lähedale suurtele puudele või tihedatele põõsastele, kuna pojeng on kehv konkurent toitainete ja vee pärast võideldes. Jätke suurtest puudest vähemalt 3–4 meetrit vahemaad.
Mullastik ja ettevalmistustööd
Pojengid eelistavad sügavat, viljakat ja huumusrikast mulda, mille pH on neutraalne või kergelt happeline (vahemikus 6,5–7,0). Kõige suurem vaenlane pojengi juurtele on seisev vesi. Kui teie aias on savine ja raske muld, mis hoiab kevadeti kaua vett kinni, on drenaaži rajamine hädavajalik. Liigniiskuses lähevad lihavad juured kiiresti mädanema.
Kuna pojeng jääb samale kohale aastakümneteks, peab istutusauk olema piisavalt suur, et tagada toitainevaru pikkadeks aastateks. Soovitatav on kaevata auk mõõtudega:
- Laius: vähemalt 50–60 cm
- Sügavus: vähemalt 50–60 cm
Augu põhja tuleks raskema mulla korral panna 10–15 cm paksune kiht kruusa või kergkruusa drenaažiks. Seejärel täidetakse auk viljaka mulla seguga. Ideaalne retsept on segada olemasolev aiamuld korralikult läbi komposti või kõdunenud sõnnikuga. Lisaks on väga soovitatav segada mulda peotäis kondijahu või spetsiaalset sügisest püsikute väetist, mis on fosfori- ja kaaliumirikas. Vältige lämmastikuga liialdamist istutushetkel, sest see soodustab vaid lehemassi kasvu õite arvelt.
Millal on õige aeg istutada?
Eestis on parim aeg paljasjuursete pojengide istutamiseks ja vanade puhmaste jagamiseks augusti lõpp ja septembri esimene pool. Sel ajal on taimed lõpetanud pealsete kasvu ja valmistuvad talvepuhkuseks, kuid muld on veel piisavalt soe, et juured jõuaksid enne külmade tulekut uues kohas kanda kinnitada. Kevadine istutus on samuti võimalik, eriti potitaimede puhul, kuid paljasjuursete taimede puhul on kevadine start sageli vaevalisem ja taimed võivad esimesel suvel kiratseda.
Potis kasvatatud pojenge (konteinertaimi) võib istutada kogu hooaja vältel, kevadest sügiseni, kuid ka nende puhul on jahedam ja niiskem sügisperiood juurdumiseks soodsaim.
Kuldne reegel: istutussügavus
See on kõige kriitilisem punkt, kus tehakse kõige rohkem vigu. Rohtsete pojengide (need, mille pealsed talveks hävivad) istutamisel kehtib range reegel: juurika kasvupungad ehk “silmad” ei tohi olla sügavamal kui 3–5 cm mullapinnast.
- Liiga sügav istutus: Kui pungad jäävad sügavamale kui 5 cm, kasvatab taim küll lopsaka lehestiku, kuid ei pruugi kunagi õitseda. See on kõige levinum põhjus, miks pojengid on “tühjad”.
- Liiga madal istutus: Kui pungad on maapinnal või vaevu kaetud, võivad need talvel külmaga kahjustada saada või kevadel kuivada, mis nõrgestab taime.
Istutamise ajal on kasulik asetada augu kohale lapiti tööriistavars või laud, et hinnata täpset maapinna taset. See aitab vältida silmamõõdu petmist. Pidage meeles, et kohev muld vajub aja jooksul veidi, seega arvestage seda tihendamisel.
Erandiks on puispojengid ja hübriidsed Itoh-pojengid. Puispojengid istutatakse tunduvalt sügavamale, nii et pookekoht jääks umbes 10–15 cm mullapinna alla. See soodustab kultuursordi enda juurte teket ja kaitseb pookekohta.
Samm-sammuline istutusjuhend
- Ettevalmistus: Kaevake auk vähemalt nädal või paar enne istutamist valmis, et muld jõuaks vajuda. Kui istutate kohe, tihendage alumist mullakihti kergelt jalgadega.
- Juurika kontroll: Enne istutamist vaadake juurikas üle. Eemaldage katkised või mädanenud juureosad terava noaga. Liiga kuivanud juurikat võib hoida paar tundi leiges vees, et taastada niiskusvaru.
- Paigutamine: Tehke augu keskele väike kuhik ja asetage juurikas sellele nii, et juured valguksid ühtlaselt igas suunas allapoole. Jälgige rangelt pungade kõrgust maapinnast (3–5 cm).
- Täitmine: Täitke auk ettevaatlikult mullaga, surudes seda kätega juurte ümber, et ei jääks suuri õhutaskuid. Ärge trampige õrnade juurte peal tugevalt jalgadega.
- Kastmine: Kastke istutuskohta põhjalikult, et muld tiheneks ja liibuks tihedalt juurte vastu. Kui muld vajub pärast kastmist liiga palju, lisage peale veel kiht mulda, kuid jälgige, et te ei mataks pungi liiga sügavale.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Miks minu pojeng ei õitse?
Kõige levinumad põhjused on liiga sügav istutus, liiga vähe päikesevalgust (varjuline asukoht) või liigne lämmastikväetis, mis soodustab lehtede kasvu õite arvelt. Samuti võib taim olla liiga noor – paljud pojengid vajavad pärast istutamist 2–3 aastat kosumist, enne kui näitavad oma tõelist ilu.
Miks sipelgad kogunevad pojengi õienuppudele?
See on täiesti normaalne nähtus ja muretsemiseks pole põhjust. Sipelgad ei kahjusta taime ega “ava” nuppe. Nad toituvad magusast nektarist, mida pojenginupud eritavad. Kui õis avaneb ja nektar lõppeb, lahkuvad ka sipelgad. Ärge kasutage nende tõrjumiseks mürke, sest sipelgad kaitsevad taime sageli teiste kahjurite eest.
Kas ma pean pojenge talveks katma?
Enamik rohtseid pojenge on meie kliimas täiesti külmakindlad ega vaja katmist. Erandiks on esimene talv pärast sügisest istutamist – siis on soovitatav katta istutuskoht kergelt kuuseokstega või multšiga, et vältida juurika kerkimist külmakergituste tõttu. Kevadel tuleb kate varakult eemaldada. Puispojengid võivad vajada karmimatel talvedel katmist.
Millal ja kuidas pojenge väetada?
Värskelt istutatud ja korralikult ettevalmistatud auguga pojeng ei vaja väetamist esimesed 2–3 aastat. Vanemaid taimi väetatakse kevadel kohe, kui punased ninad mullast tõusevad, ja teist korda pärast õitsemist. Kasutage spetsiaalset püsikute väetist või komposti. Vältige värsket sõnnikut.
Pojengide hooldus ja roll aiakujunduses
Pärast istutamist on esimesel suvel oluline jälgida mulla niiskust. Kuigi vanad pojengid taluvad hästi põuda tänu oma sügavale juurestikule, vajavad noored taimed juurdumiseks regulaarset kastmist. Kastke harvem, aga põhjalikult – pinnapealne piserdamine ei jõua sügavate juurteni. Üks suur ämbritäis vett põõsa kohta kord nädalas kuival perioodil on hea orientiir.
Aiakujunduses on pojengid suurepärased soolotaimed, kuid nad sobivad imeliselt ka püsikupeenrasse. Nende tumeroheline ja lopsakas lehestik püsib dekoratiivsena hilissügiseni, pakkudes head tausta hiljem õitsevatele taimedele. Suurepärasteks naabriteks pojengidele on varakevadel õitsevad sibullilled (tulbid, nartsissid), mis lõpetavad õitsemise just siis, kui pojengid alustavad. Samuti sobivad naabriteks päevaliiliad, iirised, kortslehed ja floksid. Vältige liiga agressiivse juurestikuga taimi, mis võiksid pojengi “ära süüa”.
Täidisõielised ja suureõielised sordid vajavad sageli toestamist, sest vihmavesi muudab õied raskeks ja varred võivad lamanduda. Paigaldage toed juba kevadel, kui võrsed on umbes 20–30 cm kõrgused – nii kasvavad lehed toestusest läbi ja see jääb hiljem märkamatuks, tagades samas aias esindusliku ja püstise vormi terveks hooajaks.
