Maasikate kasvatamine oma koduaias on paljude eestlaste jaoks suve lahutamatu osa, pakkudes lisaks maitsmisrõõmule ka kindlustunnet marjade puhtuse ja kvaliteedi osas. Kuigi maasikas võib tunduda vähenõudlik taim, mis kasvab peaaegu igas aias, sõltub tõeliselt rikkalik saak ja suurte marjade rohkus otseselt sellest, kui hoolikalt on tehtud eeltöö ja istutamine. Paljud algajad aednikud teevad vea, torgates taimed lihtsalt mulda, mõtlemata sordiomadustele, mulla koostisele või õigele istutussügavusele. Tegelikult algab järgmise aasta edukas maasikahooaeg juba ammu enne esimeste õite puhkemist – see saab alguse õigesti valitud istutusajast ja -tehnikast. Selles juhendis vaatame süvitsi, kuidas rajada maasikapeenar, mis teenib teid aastaid, ning millised on need professionaalsed nipid, mida suurkasvatajad kasutavad saagikuse maksimeerimiseks.
Õige maasikasordi valimine on edu alus
Enne labida maasse löömist on kriitilise tähtsusega valida sordid, mis vastavad teie ootustele ja kasvutingimustele. Maasikasordid jagunevad laias laastus kolme gruppi valmimisaja järgi: varajased, keskvalmivad ja hilised sordid. Et nautida värskeid marju võimalikult pika perioodi vältel, on soovitatav kombineerida kõiki kolme.
Varajased sordid, nagu tuntud ‘Honeoye’ või ‘Flair’, pakuvad esimest saaki sageli juba juuni alguses. Need on tavaliselt väga magusad, kuid võivad olla vastuvõtlikumad kevadistele öökülmadele, mistõttu vajavad nad avatud maastikul katteloori kaitset.
Keskvalmivad sordid on Eesti aedades kõige levinumad. Siia kuulub legendaarne ‘Polka’, mis on tuntud oma suurepärase maitse ja hea talvekindluse poolest, ning ‘Sonata’, mis on samuti väga saagikas ja suurte marjadega. Need sordid moodustavad tavaliselt põhilise osa talvevarudest ehk moosidest ja sügavkülmutatud marjadest.
Hilised sordid, nagu ‘Malwina’ või ‘Salsa’, alustavad kandmist siis, kui peamine maasikahooaeg hakkab läbi saama, pikendades värskete marjade nautimist juuli lõpuni või isegi augustini. Lisaks tasub kaaluda taasviljuvaid ehk remontantseid sorte (nt ‘Ostara’), mis annavad saaki lainetena kuni esimeste sügiskülmadeni.
Kasvukoha valik ja mulla ettevalmistamine
Maasikas on päikeselembene taim. Varjus kasvades venivad taimed välja, marjad jäävad väikeseks, on hapud ja valmivad hilja, samuti suureneb seenhaiguste risk. Seega valige aias koht, mis on päikesele avatud vähemalt 6–8 tundi päevas. Vältida tuleks lohkusid, kuhu koguneb külm õhk ja liigne vesi, kuna seisev vesi on maasikajuurtele hukatuslik.
Mulla ettevalmistus on etapp, mida ei tohi kiirustades teha. Maasikas eelistab kergelt happelist mulda, mille pH on vahemikus 5,5–6,5. Kui muld on liiga aluseline, ei suuda taimed omastada rauda ja teisi mikroelemente, mis viib lehtede kolletumiseni ja saagi vähenemiseni.
Enne istutamist tuleks maa põhjalikult läbi kaevata ja puhastada mitmeaastastest umbrohtudest, eriti orasheinast ja võililledest. Hiljem on neid maasikataimede vahelt väga keeruline kätte saada ilma juuri kahjustamata. Mulla viljakuse tõstmiseks kaevake pinnasesse rohkelt orgaanilist ainet – kõdusõnnikut või kvaliteetset komposti. See parandab mulla struktuuri, aidates liivmullal niiskust hoida ja savimullal paremini õhustuda.
Hea nipp on jälgida viljavaheldust. Ärge istutage maasikaid kohta, kus on viimase 4–5 aasta jooksul kasvanud kartul, tomat, vaarikas või maasikas ise. Nendel kultuuridel on ühised haigused (näiteks vertitsilloos) ja kahjurid, mis võivad noored taimed kiiresti hävitada. Parimad eelviljad on teraviljad, sinep, raps või kaunviljad.
Millal on parim aeg maasikataimede istutamiseks?
Maasikataimi saab istutada põhimõtteliselt kogu vegetatsiooniperioodi vältel, kuid parimateks aegadeks peetakse kevadet ja suve teist poolt.
- Kevadine istutus (aprill-mai): Sobib hästi, kui kasutate niinimetatud frigotaimi (külmutatud paljasjuurseid taimi). Need taimed on suure kasvujõuga ja võivad anda arvestatava saagi juba istutusaastal, umbes 2 kuud pärast maha panemist. Kevadise istutuse miinuseks on vajadus intensiivsema kastmise järele, kui kevad on kuiv ja soe.
- Suvine/sügisene istutus (juuli lõpp – september): See on Eesti kliimas kõige traditsioonilisem ja sageli ka kõige tulemuslikum aeg. Augustis istutatud taimed jõuavad enne talve korralikult juurduda ja arendada tugeva õiepungade alge järgmiseks aastaks. Mida varem augustis taimed mulda saavad, seda suurem on järgmise aasta saak. Liiga hilja (oktoobris) istutades on oht, et taimed ei juurdu piisavalt ja külmuvad talvel välja.
Samm-sammuline istutamise tehnika ja sügavus
Istutamise tehnika on detail, kus tehakse kõige rohkem vigu. Ebakorrektselt istutatud taim kiratseb või hukkub. Järgige neid samme:
- Kaevake istutusauk, mis on piisavalt sügav ja lai, et taime juured mahuksid sinna vabalt ära ilma, et need oleksid keerdus või suunaga ülespoole.
- Kui kasutate potitaimi, kastke need enne istutamist korralikult läbi. Paljasjuurseid taimi võib hoida paar tundi veeämbris, et juured imaksid endasse niiskust.
- Asetage taim auku ja jälgige kriitilist reeglit: taime südamik (kasvupung) peab jääma täpselt mullapinnaga tasa. Kui istutate liiga sügavale ja südamik kattub mullaga, läheb taim mädanema. Kui istutate liiga kõrgele ja juurekael jääb paljaks, kuivavad juured läbi ja taim võib talvel hukkuda.
- Tihendage muld taime ümber kätega surudes, et eemaldada õhutaskud juurte ümbert. Taim peab istuma mullas kindlalt – kui tõmbate kergelt lehest, ei tohi taim maast lahti tulla.
- Taimede vahekaugus reas peaks olema sõltuvalt sordi kasvutugevusest 30–40 cm ja ridade vahe umbes 50–70 cm, et tagada piisav õhuliikumine ja valgus.
Multšimine: kile, kangas või põhk?
Multšimine on maasikakasvatuses peaaegu kohustuslik, et hoida marjad puhtana, säilitada mulla niiskust ja takistada umbrohu kasvu.
Kilemultš ja peenravaip on väga populaarsed, kuna need hoiavad marjad kindlalt mullast eemal ja soojendavad kevadeti mulda, kiirendades saagi valmimist. Nende miinuseks on see, et palavatel suvedel võib muld kile all üle kuumeneda ja vihmavesi ei pääse (kile puhul) hästi juurteni, mistõttu on vajalik tilkkastmissüsteem. Kangas laseb vett paremini läbi, kuid umbrohi võib ajapikku sellest läbi kasvada.
Põhk on looduslik ja väga taimosõbralik valik. See laotatakse taimede ümber tavaliselt õitsemise ajal. Põhk hoiab marjad puhtad, laseb vihmaveel läbi ja kõdunedes rikastab mulda orgaanilise ainega. Samas võib põhk olla pelgupaigaks tigudele ja nälkjatele, seega niisketes ja teo-rohketes aedades tasub sellega ettevaatlik olla.
Kastmine ja väetamine istutusjärgsel perioodil
Vahetult pärast istutamist vajavad taimed rikkalikku kastmist. Esimesel kahel nädalal tuleb mulla niiskustaset hoida ühtlasena, et juured saaksid taastuda ja edasi areneda. Hilisemal perioodil on maasikate veevajadus suurim õitsemise ja marjade moodustamise ajal. Kui sel ajal on põud ja taimi ei kasteta, jäävad marjad väikeseks ja kuivaks.
Väetamisega ei tasu istutusaastal liialdada, eriti kui valmistasite mulla korralikult ette komposti või sõnnikuga. Liigne lämmastikväetis (eriti kevadel) paneb taime kasvatama vaid lopsakaid lehti saagi arvelt ning muudab taimed haigustele vastuvõtlikumaks. Sügisene väetamine spetsiaalse sügisväetisega (mis sisaldab fosforit ja kaaliumi, kuid vähe lämmastikku) aitab taimedel talveks valmistuda ja järgmise aasta õiepungi moodustada.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas maasikataimi võib istutada vana murukämara sisse?
Ei, see ei ole soovitatav. Murukamaras elavad sageli naksurlased (traatussid) ja teised kahjurid, mis närivad maasikajuuri. Lisaks lämmatab muru maasikataimed kiiresti. Maa tuleks enne istutamist täielikult puhastada.
Kui tihti tuleb maasikataimi uuendada?
Maasikataim annab parimat saaki 2.–3. aastal. Pärast neljandat aastat saagikus langeb märgatavalt ja haigustekitajate hulk mullas suureneb. Soovitatav on uuendada maasikapeenart iga 4 aasta tagant, valides uue asukoha.
Miks mu maasikataimed õitsevad, aga marju ei tule?
Põhjuseid võib olla mitu: õied võisid saada kahjustada hiliskevadiste öökülmade tõttu (õie südamik on must), puudusid tolmeldajad või on tegemist sordiga, mis vajab tolmuandjat (enamik kaasaegseid sorte on siiski isetolmlevad). Samuti võib põhjuseks olla liigne lämmastikväetis või kahjur nimega maasika-õielõikaja, kes muneb õienuppudesse ja närib õieraod läbi.
Mis on frigotaimed ja kas need on paremad kui potitaimed?
Frigotaimed on puhkeperioodil üles kaevatud ja külmutatud paljasjuursed taimed. Nende eelis on see, et need on haigusvabad ja väga suure elujõuga. Pärast sulatamist ja istutamist hakkavad nad väga kiiresti kasvama. Professionaalid eelistavad sageli frigotaimi just kindla saagi ja haigusvabade taimede tõttu.
Head naabrid ja taimede kaitsmine looduslikul teel
Et vähendada vajadust keemiliste tõrjevahendite järele ja tagada tervislikum saak, tasub maasikapeenras rakendada segaviljelust. Õigesti valitud naabertaimed võivad aidata peletada kahjureid ja parandada maasikate maitset.
Üks klassikalisemaid ja toimivamaid kombinatsioone on küüslauk või sibul maasikate vahel. Nende tugev lõhn peletab eemale maasika-lestad ja aitab vähendada hahkhallituse levikut. Samuti on heaks kaaslaseks samet-lill (tagetes), mille juureeritised tõrjuvad mullas elavaid kahjulikke nematoodi.
Vältida tuleks maasikate istutamist kapsaste lähedusse, kuna need kultuurid konkureerivad toitainete pärast ja ei sobi kokku. Jälgides looduslikke protsesse ja kombineerides õigeid võtteid, loote oma aeda tugeva ökosüsteemi, kus maasikad saavad segamatult kasvada ja pakkuda teile suve kõige magusamaid elamusi. Pidage meeles, et hoolikas sügisene hooldus – vanade lehtede riisumine ja haigete taimede eemaldamine – on sama tähtis kui kevadine istutus, et tagada järjepidev ja rikkalik saak aastast aastasse.
