Maasikahooaeg on paljude eestlaste jaoks suve vaieldamatu tippsündmus. Pole midagi võrdväärset tundega, kui astud hommikukastega aeda, nopid otse peenralt esimese rubiinpunase marja ja tunned selle magusat, suvist maitset. Kuigi maasikad tunduvad olevat ühed lihtsamini kasvatatavad kultuurid, mis levivad peaaegu iseenesest, teab iga kogenud aednik, et juhuslikkuse hooleks jättes on tulemuseks sageli väikesed, vesised või haigustest puretud viljad. Tõeliselt rikkaliku saagi, mis täidab nii kõhud kui ka moosipurgid, tagab teadlik lähenemine ja mõne lihtsa, kuid kriitilise agrotehnilise nipi järgimine. Edu aluseks on detailid, alates sordi valikust kuni õige kastmisrežiimini, mis võivad saagikust mitmekordistada.
Õige sordi valik on pool võitu
Enne labida maasse löömist tasub teha eeltööd sortide osas. Paljud algajad teevad vea, ostes turult “lihtsalt maasikataimi”, teadmata nende omadusi. Et nautida maasikaid võimalikult pika perioodi vältel, on mõistlik kombineerida aias varajasi, keskvarajasi ja hiliseid sorte. Veelgi põnevam on lisada valikusse remontant- ehk kuukuuemaasikad, mis annavad saaki jaanipäevast kuni esimeste öökülmadeni.
Eesti kliimas on end aastate jooksul tõestanud mitmed kindlad sordid:
- ‘Polka’: Tõenäoliselt Eesti populaarseim sort. Marjad on keskmise suurusega, tumepunased ja väga maitsvad. See sort on hea talvekindlusega ja sobib ideaalselt moosiks, kuid on vastuvõtlik hahkhallitusele.
- ‘Sonata’: Suurepärane keskvalmiv sort, mis on tuntud oma suurte, säravate ja magusate marjade poolest. See sort talub hästi vihmaseid suvesid ja on vastupidavam haigustele kui ‘Polka’.
- ‘Senga Sengana’: Klassikaline hiline sort, mis sobib suurepäraselt sügavkülmutamiseks. Marjad on tumedad ja vürtsika maitsega, kuid sort vajab kindlasti haigustõrjet või väga õhulist kasvukohta.
- ‘Asia’: Üha enam populaarsust koguv sort, mis paistab silma väga suurte ja atraktiivsete marjadega. See on tõeline “näitusemaasikas”, mis vajab aga talveks korralikku katmist.
Taimi valides eelistage alati sertifitseeritud paljundusmaterjali või usaldusväärseid puukoolide istikuid. Naabri käest saadud “juhuslikud” taimed võivad kanda endaga kaasas ohtlikke viirushaigusi või maasikalesta, millest hiljem on pea võimatu vabaneda.
Asukoht ja mulla ettevalmistamine
Maasikas on päikeselaps. Varjulises kohas venivad taimed välja, õitsemine on kesine ja marjad jäävad hapuks ning valmivad ebaühtlaselt. Valige peenrale koht, mis on kaitstud külmade põhja tuulte eest, kuid kus õhk siiski liigub – see aitab lehtedel pärast vihma kiiremini kuivada ja vähendab seenehaiguste riski.
Mulla suhtes on maasikas nõudlik, kuid mitte kapriisne. Ideaalne on nõrgalt happeline (pH 5,5–6,5), huumusrikas ja liivsavi-lõimisega muld. Raske savimuld hoiab liigselt niiskust ja soodustab juuremädanikku, liivmuld aga kuivab liiga kiiresti läbi. Savimulla parandamiseks kaevake sinna sisse ohtralt komposti ja turvast; liivmullale lisage huumust sidususe parandamiseks.
Oluline ettevalmistus: Maa tuleks ette valmistada vähemalt paar nädalat enne istutamist. Kaevake maa läbi ja eemaldage piinliku täpsusega kõik püsiumbrohtude (eriti orasheina ja võilille) juured. Kui jätate juuretükid mulda, kasvavad need hiljem läbi maasikapuhmiku ja nende kättesaamine ilma kultuurtaime vigastamata on võimatu.
Istutamise kuldreeglid
Olenemata sellest, kas istutate kevadel (mais) või suve teises pooles (juulis-augustis), kehtib üks ja sama reegel, mis määrab taime ellujäämise: õige istutussügavus.
Maasikataime südamik ehk kasvupung peab jääma täpselt mullapinnale. Kui istutate liiga sügavale ja südamik jääb mulla alla, läheb taim mädanema. Kui istutate liiga kõrgele, kuivavad juured tuule ja päikese käes ning taim hukkub talvel külmakergituse tõttu. Jälgige, et juured oleksid istutusaugus sirgelt allapoole, mitte ülespoole keerdus.
Multšimine – kas kile, kangas või põhk?
Multši kasutamine on hiigelsaagi saamiseks hädavajalik, sest see hoiab niiskust, takistab umbrohu kasvu ja hoiab marjad puhtana. Igal materjalil on oma plussid:
- Peenravaip või kile: Kõige mugavam lahendus umbrohu tõrjumiseks. Must materjal soojendab mulda ja kiirendab saagi valmimist. Miinuseks on see, et palavatel suvedel võib muld kile all üle kuumeneda ja lisaväetamine on tülikas.
- Põhk: Paljude profikasvatajate lemmik. Põhk laotatakse taimede ümber õitsemise ajal. See hoiab marjad puhtad ja kuivad, laseb mullal hingata ning kõdunedes väetab mulda. Sügisel tuleb vana põhk haigustekitajate vältimiseks riisuda ja kompostida.
- Männikoor: Sobib hästi dekoratiivsesse aeda, hoiab hästi niiskust ja on pikaealine.
Kastmine ja väetamine – saagi võti
Paljud koduaednikud eksivad kastmisega, lootes vaid vihmale. Maasikal on narmasjuurestik, mis asub peamiselt mulla pealmises kihis. See tähendab, et taim on põua suhtes väga tundlik. Kriitilised perioodid on õitsemise aeg ja marjade moodustumine. Kui sel ajal on taimel veepuudus, jäävad marjad väikeseks ja kuivaks.
Kastke harvem, aga põhjalikult. Sage ja pinnapealne piserdamine soodustab vaid umbrohu kasvu ja haiguste levikut. Parim aeg kastmiseks on varahommik, et lehed jõuaksid päeva jooksul kuivada. Vältige vee sattumist õitele ja valmivatele marjadele, et ennetada mädanikke. Ideaalne lahendus on tilkkastmissüsteem, mis viib vee otse juurteni.
Väetamisega ei tohi liialdada. Liigne lämmastik kasvatab võimsa lehemassi, kuid vähendab õite ja marjade hulka ning muudab taimed haigustele vastuvõtlikumaks. Kevadel, pärast lehtede puhastamist, andke kompleksväetist. Sügisel, augustis-septembris, vajavad taimed sügisväetist (madal lämmastik, kõrge kaalium ja fosfor), et valmistuda talveks ja moodustada uued õiealgmed järgmiseks aastaks.
Suurim saladus: väädid ja nende eemaldamine
Üks lihtsamaid, kuid sageli unustatud nippe saagikuse tõstmiseks on tütartaimede ehk väädiregulaarne eemaldamine. Maasikataim on loodud paljunema ja kui tal lastakse vabalt kasvatada vääte, suunab ta kogu oma energia uute taimede loomisesse, mitte marjade kasvatamisse.
Käige peenrad kord nädalas üle ja lõigake (ärge rebige!) kõik üleliigsed väädid ära. Jätke väädid alles ainult siis, kui soovite konkreetselt taimi paljundada, ja ka sel juhul valige paljundamiseks vaid kõige tugevamad ja saagikamad emataimed. Marjakandvuse ajal peaks taim olema väädivaba – see tagab, et kogu toitainete varu läheb viljade suuruse ja suhkrusisalduse suurendamisse.
Kahjurid ja haigused: ennetus on parem kui ravi
Koduaias ei taha keegi kasutada kangeid mürke. Seetõttu on agrotehnilised võtted üliolulised.
- Hahkhallitus: Kõige levinum maasikahaigus, mis katab marjad halli tolmava kirmega. Ennetamiseks istutage taimed piisavalt hõredalt (40-50 cm vahega), et õhk liiguks. Ärge liialdage lämmastikväetisega. Eemaldage haiged marjad koheselt, et nakkus ei leviks.
- Maasika-õielõikaja: Väike mardikas, kes muneb õienuppu ja närib seejärel õierao läbi. Kui märkate longus või mahakukkunud õienuppe, on see märk õielõikajast. Tõrjeks võib kasutada pritsimist küüslaugu- või soolikarohu leotisega enne õitsemist.
- Teod ja nälkjad: Need kutsumata külalised armastavad maasikaid sama palju kui teie. Kasutage tigude tõrjumiseks teokogumise lõkse, puutuhka või spetsiaalseid graanuleid. Ka multšimine põhu või kareda materjaliga teeb tigude liikumise ebamugavaks.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Miks mu maasikad on väikesed ja moondunud?
Sellel võib olla mitu põhjust: ebapiisav tolmeldamine (külm ilm õitsemise ajal, mesilaste puudus), veepuudus marjade kasvu ajal või booripuudus mullas. Samuti võivad põhjuseks olla kahjurid, nagu maasikalest, kes kahjustab lehti ja pidurdab taime arengut.
Kui tihti peaks maasikataimi uuendama?
Maasikataim annab parimat saaki 2.–3. aastal. Pärast neljandat aastat saagikus langeb drastiliselt, marjad jäävad väikseks ja haiguste risk suureneb. Soovitatav on uuendada maasikapeenart iga 4 aasta tagant, istutades uued taimed täiesti uude kohta (viljavaheldus).
Kas maasikaid tohib väetada värske sõnnikuga?
Ei, värske sõnnik on maasikatele liiga kange ja võib põletada juuri. Samuti toob see aeda hulgaliselt umbrohuseemneid. Kasutage ainult hästi komposteerunud sõnnikut või spetsiaalseid maasikaväetisi.
Kuidas valmistada taimed talveks ette?
Sügisel puhastage peenar vanadest lehtedest ja umbrohust. Hilissügisel, kui maapind on kergelt külmunud, võib taimed katta kuuseokstega, et koguda lund ja kaitsta neid käreda pakase eest lumevaesel talvel. Varajane katmine võib aga soodustada haudumist.
Saagi koristamine ja säilitamine
Maasikate korjamine on kunst omaette. Parim aeg korjamiseks on hommikul, kui kaste on kuivanud, kuid marjad pole veel päikese käes kuumenenud. Siis säilivad nad kõige kauem värskena. Korjake marjad koos tupplehtedega (rohelise sabaga) – ilma sabata korjatud marjad hakkavad mahla jooksma ja riknevad tundidega. Kui te ei plaani marju kohe süüa, asetage need külmkappi pesemata kujul; vesi soodustab hallituse teket ja pesema peaks marju vahetult enne tarbimist.
Kui hiigelsaak on käes ja värskelt enam süüa ei jaksa, on aeg mõelda talvevarudele. Sügavkülmutamine on parim viis vitamiinide säilitamiseks. Selleks, et marjad ei külmuks ühtseks klombiks, külmutage need esmalt ühe kihina kandikul ja alles seejärel valage karpi või kotti. Teine suurepärane võimalus on toormoos, kus suhkru kogus on väiksem ja marjade loomulik maitse dominuhib, kuid seda tuleb säilitada sügavkülmas. Klassikaline keedumoos on küll maitsev, kuid pika keetmise käigus hävib suur osa C-vitamiinist.
