Liiliad on ühed kõige majesteetlikumad ja mitmekesisemad lilled, mida koduaias kasvatada saab. Nende värviküllus, uimastav aroom ja elegantsed õied muudavad iga peenra tõeliseks vaatamisväärsuseks. Kuigi liiliad võivad tunduda nõudlike taimedena, on nende kasvatamine tegelikult üsna lihtne, kui järgida mõningaid põhitõdesid. Edu võti peitub suuresti õiges istutamises – alates sibula valikust kuni mulla ettevalmistamise ja õige sügavuse leidmiseni. Selles põhjalikus juhendis vaatame detailselt läbi kõik sammud, et sinu aed täituks järgmisel hooajal lopsakate ja tervete liiliatega.
Millal on parim aeg liiliate istutamiseks?
Üks sagedasemaid küsimusi algajate aednike seas on ajastus. Liiliasibulaid saab istutada nii sügisel kui ka kevadel, kuid kummalgi aastaajal on oma eelised ja eripärad, mida tuleb arvestada.
Sügisene istutamine
Eestis on sügis üldiselt parim aeg liiliate istutamiseks. Ideaalne vahemik on augusti lõpust kuni oktoobri alguseni, sõltuvalt ilmastikutingimustest. Sügisese istutuse peamine eelis on see, et sibulatel on aega enne maapinna külmumist korralikult juurduda. See tagab, et taimed alustavad kevadel kasvu varem ja jõulisemalt ning õitsevad rikkalikumalt.
Oluline on jälgida, et istutamine toimuks ajal, mil muld on veel soe, kuid õhutemperatuur hakkab jahenema. Liiga hilja istutades ei pruugi sibulad jõuda juurduda ja võivad talvel hukkuda.
Kevadine istutamine
Kevadine istutus (aprill-mai) sobib hästi neile, kes sügisel ei jõudnud toimetusi teha või kes ostavad sibulaid kevadistelt laatadelt. Kevadel istutatud liiliad õitsevad tavaliselt pisut hiljem kui sügisel istutatud liigikaaslased. Kevadine aeg sobib eriti hästi külmaõrnemate sortide, näiteks idahübriidide istutamiseks, kuna see vähendab riski, et noored sibulad saavad talvekahjustusi.
Erand: Valge liilia (Lilium candidum)
Erilist tähelepanu nõuab valge liilia ehk madonnaliilia. Erinevalt teistest liikidest on sellel taimel väga lühike puhkeperiood. Tema sibulad tuleb mulda panna juba augustis, et nad jõuaksid sügisel kasvatada talvituva leheroseti. Kui jätate valge liilia istutamise hilissügisesse või kevadesse, ei pruugi taim järgmisel aastal õitseda.
Asukoha valik ja mulla ettevalmistamine
Liiliad on pikaealised taimed ja võivad ühel kohal kasvada aastaid, seega on õige kasvukoha valik kriitilise tähtsusega. Enamik liiliaid eelistab kasvada kohas, kus nende “jalad on varjus, aga pea päikese käes”. See tähendab, et maapind peaks olema jahe ja varjuline, kuid õied peaksid saama nautida päikesevalgust.
- Valgus: Vali koht, kuhu paistab hommikune või pärastlõunane päike. Liiga varjulises kohas venivad varred välja ja õitsemine on kasin. Otsene keskpäevane kõrvetav päike võib aga õite värvi pleegitada.
- Drenaaž: See on kõige olulisem faktor. Liiliad ei talu seisvat vett. Kui vesi koguneb sibulate ümber, lähevad need kiiresti mädanema. Kui sinu aia muld on savine ja raske, tuleb istutusaugu põhja kindlasti lisada kruusa või kergkruusa ning segada mulda liivaga.
- Mulla happesus: Erinevad liiliasordid vajavad erinevat mulla reaktsiooni:
- Aasia hübriidid ja trompetliiliad eelistavad neutraalset või kergelt happelist mulda.
- Idahübriidid (orientaalid) vajavad happelisemat pinnast (sarnast rododendronitele).
- Martagon-liiliad tunnevad end hästi isegi kergelt leeliselises mullas.
Enne istutamist kaeva pinnas sügavalt läbi (vähemalt 30-40 cm sügavuselt) ja eemalda umbrohu juured. Mullaviljakuse parandamiseks võib lisada hästi lagunenud komposti või spetsiaalset sibullillede väetist. Väldi värsket sõnnikut, kuna see soodustab seenhaiguste teket ja võib sibulaid põletada.
Liiliasibulate valimine ja kontrollimine
Edukas kasv algab kvaliteetsest istutusmaterjalist. Poes või turul sibulaid valides ole kriitiline. Terve liiliasibul peab olema:
- Priske ja raske: Kirtsus ja kerged sibulad on liigselt kuivanud.
- Kindla tekstuuriga: Sibul ei tohi olla pehme ega löga.
- Ilma hallituseta: Väldi sibulaid, millel on näha hallitustäppe või mädanikukoldeid (eriti kannaosas).
- Juurestikuga: Erinevalt tulbist või nartsissist ei ole liiliasibulal kaitsvat kesta, mistõttu kuivab ta kiiresti. Headel sibulatel on sageli all alles lihakad juured – hoia neid, sest need aitavad taimel kiiremini kohaneda.
Kui oled sibulad ostnud, istuta need võimalikult kiiresti. Kui see pole võimalik, hoia neid jahedas kohas, pakituna kergelt niiske turba või saepuru sisse, et vältida läbikuivamist.
Samm-sammuline istutamise juhend
Kui asukoht on valitud ja sibulad olemas, on aeg käised üles käärida. Järgi neid samme, et tagada taimedele parim start:
- Kaeva õige sügavusega auk. Kuldreegel liiliate (ja enamiku sibullillede) puhul on: istutussügavus peaks olema kolmekordne sibula kõrgus. Näiteks 5 cm kõrgune sibul istutatakse nii, et selle põhi jääb 15 cm sügavusele. Sügavam istutus kaitseb sibulat talvekülma eest ja aitab varrel paremini püsti püsida.
Märkus: Erandiks on valge liilia (Lilium candidum), mis istutatakse väga madalale, kattes sibula vaid 2–3 cm paksuse mullakihiga. - Tekita liivapadi. See on professionaalne nipp, mis aitab vältida mädanikke. Raputa istutusaugu põhja 2–3 cm kiht puhast liiva. Aseta sibul liivale ja puista ka sibula ümber veidi liiva. See juhib liigse niiskuse sibula kannast eemale.
- Jälgi vahekaugusi. Ära istuta sibulaid liiga tihedalt. Jäta väiksemate sortide vahele 15–20 cm ja suuremate, jõulisemate sortide vahele 30–40 cm ruumi. See tagab hea õhuliikumise, mis on vajalik seenhaiguste ennetamiseks.
- Aseta sibulad auku. Jälgi, et juured (kui need on olemas) oleksid suunatud allapoole ja sibula tipp ülespoole. Suru sibul kergelt liivapadjale.
- Täida auk ja kasta. Täida istutusauk mullaga ja suru see kergelt kinni, et ei jääks suuri õhuvahesid. Kasta istutuskohta põhjalikult, et muld tiheneks ümber sibula ja juurdumine saaks alata.
- Märgista asukoht. Et kevadel kogemata tärkavaid liiliaid labidaga ei vigastaks, torka istutuskohta silt või tikk.
Korduma kippuvad küsimused liiliate istutamise kohta
Liiliate kasvatamise käigus tekib sageli spetsiifilisi küsimusi. Siin on vastused levinumatele murekohtadele.
Kas ma võin liiliaid istutada, kui neil on juba idud peal?
Jah, kevadel ostetud sibulatel on sageli juba idud küljes. Ole istutamisel äärmiselt ettevaatlik, et idu ei murduks. Kui idu on pikk ja kõver (pakendis kasvanud), istuta sibul ikkagi otse ja jäta iduots mullast välja või kata kergelt, sõltuvalt idu pikkusest. Taim ajab end ise valguse poole sirgu.
Miks mu liiliad esimesel aastal ei õitse?
Põhjuseid võib olla mitu: liiga väike sibul, hiline istutus või liiga sügavale istutamine. Mõnikord vajab taim lihtsalt aega juurdumiseks ja energia kogumiseks. Ole kannatlik, tavaliselt õitsevad nad teisel aastal kaunilt.
Kas liiliaid peab talveks üles kaevama?
Enamik aasiahübriide, trompetliiliaid ja LA-hübriide on Eesti kliimas talvekindlad ega vaja üleskaevamist. Idahübriidid on külmaõrnemad ja vajavad talvekatet (nt kuivad lehed, kuuseoksad) või jahedas keldris talvitumist, kui nad on istutatud pottidesse.
Mis on varrejuured ja miks need olulised on?
Paljud liiliad on n-ö varrejuursed. See tähendab, et lisaks sibula all olevatele juurtele kasvatavad nad juuri ka sibula peale jäävale varreosale (maa sees). Need juured toidavad taime ja hoiavad vart püsti. Just seetõttu ongi sügav istutamine nii oluline – see annab ruumi varrejuurte tekkeks.
Liiliate hooldus pärast istutamist
Kuigi kõige raskem töö on tehtud, vajavad liiliad siiski veidi hoolt, et pakkuda parimat silmailu. Kevadel, kui võrsed nina mullast välja pistavad, on soovitav mulda väetada lämmastikurikka väetisega, et soodustada rohelist kasvu. Hiljem, enne õitsemist, eelista kaaliumi- ja fosforirikast väetist, mis toetab õite arengut ja sibula küpsemist.
Kastmine on oluline eriti õienuppude moodustamise ajal ja kuivadel perioodidel. Kasta alati maapinda, mitte taime lehti, sest niisked lehed on soodne pinnas haigustele nagu hahkhallitus (Botrytis). Multšimine komposti või puukoorepuruga aitab hoida mulla niiskust ja jahedust, mis on liiliatele väga meelepärane.
Pärast õitsemist tuleb ära lõigata vaid õievars koos seemnekojaga, et taim ei raiskaks energiat seemnete tootmisele. Lehed ja vars jäta alles seni, kuni need ise kolletuvad ja kuivavad – just lehtede kaudu kogub sibul energiat järgmise aasta õitsemiseks.
Sobivad naabertaimed liiliale peenras
Üks sagedane esteetiline probleem liiliatega on see, et pärast õitsemist võivad nende varred jääda lagedaks ja hiljem kolletuda, mis ei pruugi olla kõige kaunim vaatepilt. Nutikas aiapidaja lahendab selle olukorra sobivate naabertaimede valikuga.
Ideaalne on istutada liiliate ette või vahele madalamaid püsikuid, mis varjavad liiliate “jalgu” ja pakuvad mullale vajalikku varju. Suurepärased kaaslased on:
- Hostad: Nende lopsakad lehed katavad suurepäraselt maapinda ja loovad liiliate graatsilistele õitele tugeva tausta.
- Päevaliiliad: Sarnased kasvunõuded ja tihe lehestik aitavad peita liiliate alumisi osi.
- Kurerehad ja kortslehed: Madalad ja tihedad, sobivad hästi peenra serva, hoides mulla niiskena.
- Lavendel või naistenõges: Kui kasvatad päikeselembeseid liiliaid, sobivad need taimed hästi, pakkudes lisaks värvikontrastile ka kaitset mõnede kahjurite eest.
Kombineerides liiliaid teiste taimedega, lood peenra, mis on kaunis kevadest sügiseni, ning tagad liiliatele just sellise kasvukeskkonna, mida nad rikkalikuks õitsemiseks vajavad.
